Enesekehtestamine säästab rängast töökoormast

Ruth-Kaja Pekk
Eesti Päevaleht 07. 10.1996
Tööle tuleb noor inimene. Ta on töökas, energiline ja jõuab palju. Vaevalt kuu aja pärast on töökaaslased seda märganud ja ta valitakse aastapäevapeo korraldajaks. Noor töötaja annab oma parima, pidu tuleb ilus ja tänutäheks saab ta uue ülesande - võtta vastu ettevõtet külastav välismaalaste delegatsioon.
Ilusa lauluhääle pärast kutsutakse noor töötaja laulukoori, kus ta õige pea saab koorivanemaks ja tänu oma sõnaosavusele saab temast ettevõtte reklaamibukleti koostaja...
Algul see kõik köidab, kõditab eneseuhkust ja tõstab enesetunnet. Tuleb juurde uusi tutvusi, uusi võimalusi. Märkamatult on uuest töötajast saanud asendamatu inimene, kelle poole iga ülesandega igaüks võib pöörduda.
Püüdes hästi teha oma põhitööd ja kohusetundlikult väärida kolleegide usaldust juhuülesannete osas, on noor töötaja õige pea selliste tööde koorma all, et aega ei jätku enam süvenemiseks kõige vajalikumassegi, uusi ülesandeid tuleb aga aina juurde.
Mingil momendil jõuab asi selleni, et mõned ülesanded ei saa enam kõige paremini täidetud ja see kutsub esile kohustuste jagajate pahameele. Kuidas siis nii? Oled ju nii tubli ja jõuad kõike! Mis siis seekord? Miks sa siis võtad endale niipalju tööd, et sa toime ei tule? Oled ise süüdi! Petad meid! Meie lootsime su peale.
Hoidke oma võimete piiri
Arvatavasti on paljud meie hulgast midagi sellist eredamal või vähem eredal viisil läbi elanud - kas ülesannete jagaja või vastuvõtja osas. Paljudel on õnnestunud ennast liigse töökoorma alt välja rabelda, paljud kannatavad ja võtavad ülesandeid vastu, kuni jalad kannavad ja pärast sedagi veel.
Mis on sellisel puhul parim lahendus? Psühholoogia pakub enesekaitseks välja enesekehtestava käitumise. Enesekehtestav käitumine on enese ja teiste huve arvestav käitumine. Ja just see - enese huve arvestav - on esikohal.
Juhindutakse tõest, et inimene vastutab eelkõige iseenda käitumise eest, reguleerib ja kehtestab ennast. Arvestades enda ja teiste huve, analüüsi teel leides parima variandi, kui huvid ei kattu - ainult nii saame olla kõige efektiivsemad oma töös ja suhetes.
Enesekehtestav käitumine eeldab ka eelnevat analüüsi oma võimete ja võimaluste osas. Inimene peab ise teadma, kui palju ta suudab ja kus on tema võimete piir. Ta enda kohus iseenda ees on selle piiri hoidmine. Keegi teine kõrvalt ei oska seda paremini hinnata.
Kui inimene ei pea ise seda piiri ja loodab, et teistel kord häbi hakkab talle tuhandendat ülesannet andes - siis ta eksib. Teistel ei hakka häbi, pigem süüdistatakse lõputute ülesannete all vaevlejat ennast.
öelge "ei" õigel ajal ja selgelt
"Ei" ütlemine kedagi solvamata on enesekehtestava käitumise ilming. On vähe reegleid, mida pakkuda universaalsete lahendustena, kuid mõned neist aitavad kindlasti.
1. "Ei" tuleb öelda õigeaegselt. Kui arvame, et esialgu põiklevaid vastuseid jagades on võimalik aja möödudes siiski "ei" öelda, peaksime arvestama, et siin töötab aeg meie kahjuks. Meie põiklev vastus on jätnud teise poole meie peale lootma ja meie keeldumine on juba peaaegu reetmine - seega oluliselt raskem kui alguses.
2. "Ei" tuleb öelda konkreetselt, jätmata võimalusi erinevateks tõlgendusteks.
Selgus on suhetes alati kasuks mõlemale poolele. Selge keeldumine võetakse enamasti paremini vastu kui ebamäärane lubadus. Rääkimata sellest, et selle ebamäärase lubaduse ümbersõnastamine keeldumiseks kujuneb eriti raskeks.
Enesekehtestaval käitumisel on palju tahke. Paljud inimesed oskavad neid rakendada ilma õppimata. Psühholoogina soovitan siiski tutvuda enesekehtestamise põhiprintsiipidega vastavasisulistel kurustel, mida tänapäeval palju korraldatakse või leida psühholoogiateadmisi raamatutest.
Oma eluga toime tulemine on isiksuse kvaliteedi näitaja ja enesekehtestav käitumine selle osa.