Mis on stress?

A. Viru,
"Kehakultuur" 1966 nr. 19
Viimasel ajal võib üha sagedamini kohata ka spordialases, eriti välismaises kirjanduses terminit "stress", mis inglise keeles tähendab pingutust.
Mõiste "stress" sai endale eluõiguse kanada teadlase H. Selye' töödes. H. Selye täheldas, et sõltumata neist põhjustest, mis kutsuvad esile pingutusseisundeid, tekivad organismis ühed ja samad muutused. Mürkainete manustamisel, samuti hapnikuvaeguse, tugevate kehaliste pingutuste või vigastuste puhul ning külma ja kuuma toimel tekkis rottidel lümfikoe kärbumine ja neerupealiste tunduv suurenemine, millega sageli kaasnesid haavandid seedetraktis. Hilisemad uurimused täiendasid seda pingutuse iseloomust sõltumatut kompleksi. Ühelt poolt ulatuslikud muutused ainevahetuses, kuid teiselt poolt osutusid veel võimalikuks kahjustused neerudes ja südame-veresoonte süsteemis.
H. Selye' ettepanekul hakati seda mittespetsiifilist reaktsiooni pingutusele nimetama stressiks ja põhjust (olgu selleks kas külm või kuum, kehaline pingutus, emotsionaalne ärritus, alatoitlus, mürkained, radioaktiivne kiiritus, trauma, nakkus või kirurgiline operatsioon), mis selle esile kutsub, stressoriks. Enamik teadlasi, võttes omaks H. Selye' teooria, loobus nende ingliskeelsete terminite tõlkimisest.
Stressireaktsioon koosneb nii füsioloogilistest kui ka patoloogilistest muutustest. Viimane asjaolu annaks nagu põhjust pidada stressi kahjulikuks nähtuseks. Tegelikult kujutab ta endast füsioloogilist kohanemisreaktsiooni, milles keskne koht on kesknärvisüsteemi poolt hüpofüüsi vahendusel juhitud neerupealiste koore talitlusel. Kui katseloomadel neerupealised eemaldada, siis pingutuse puhul ei arene neil stressireaktsiooni, kuid just seetõttu hukkuvad nad kiiresti. Neerupealiste koore hormoonide manustamine suurendab märksa organismi vastupanuvõimet pingutusele. Aga katsed näitavad samuti, et neerupealiste koore hormoonide manustamine suurtes hulkades, eriti kombinatsioonis kindlate sooladega, kutsub esile samu patoloogilisi muutusi, mida täheldatakse stressis. Seega on neerupealiste hormoonid tingimata vajalikud pingutusega kohanemiseks, kuid nende üliküllus võib omakorda põhjustada kahjustusi.
Nagu katsed loomadega on näidanud, esineb tüüpiline stressireaktsioon ka intensiivse kehalise pingutuse puhul. H. Selye märkas seda rottidel kestvusujumise või jooksmise ajal. Sportlaste neerupealiste talitluse uurimine näitab samuti, et tugev treeningukoormus või võistluspinge kutsub esile selle näärme kõrgenenud tegevuse. Kas see jääb siiski optimumi piiridesse või on siingi tegemist n.-ö. "üleviskamisega" hormooni produktsioonis ja koos sellega kahjustuste ohuga? Viimane võimalus on vastuolus tänu spordile saavutatud tervise tugevnemisega. Kehalise tegevuse puhul tarvitavad organismi koed intensiivselt ära neerupealiste koore hormoonid. Ilmselt on see üheks oluliseks takistuseks organismi kahjustavate hormoonide ülikülluse tekkele.
Neerupealiste koore hormoonid on tingimata vajalikud kohanemiseks ka kehaliste pingutustega. Katseloom, kellel on neerupealised eemaldatud, hukkub kehalise pingutuse tagajärjel, sest ilma neerupealiste koore hormoonideta kaotavad veresooned oma pingeseisundi, mille tõttu tekib vere seisak kõhuõõnes ja seoses sellega suur puudujääk aju verevarustuses. Ka haigel, kellel on neerupealiste koor kahjustatud, langeb kehalise töö puhul vererõhk. Analoogilist pilti näeme tugeva väsimuse ajal. Kauase intensiivse kehalise koormuse korral tekib organismis olukord, kus neerupealiste hormoone ei jätku enam piisavalt. Sellel foonil on vererõhu tõusureaktsioon üksiku kehalise pingutuse ajal üpris minimaalne ja vererõhu üldine tase langeb. Paralleelselt sellega häirub ka ainevahetus, sest just neerupealiste koore hormoonid tagavad ainevahetuse intensiivsust määravate paljude fermentide vajaliku aktiivsuse. Need hormoonid stimuleerivad ka valkude ja rasvade muutmist süsivesikuteks, kindlustades seega lihaste tegevuseks vajaliku energiareservi. Seoses kõige sellega on hästi mõistetav, miks nii haiguse poolt kui ka eksperimentaalselt esilekutsutud neerupealiste koore alatalitlusele on iseloomulikud lihasenõrkus, madal tööjõudlus ja kiire väsimine.
Stressi tähtsus kohanemisreaktsioonina saab veel paremini mõistetavaks, kui jälgida organismi kohanemist mingi korduva pingutusega. Tugev stressor kutsub esile šokiseisundi. See on alarmiks stressireaktsioonile ja eelkõige neerupealiste koorele. Tänu stressireaktsioonile tekib nn. kontrašokk, millega luuakse üldine alus spetsiifiliseks kohanemiseks antud pingutusega. Kontrašoki tekkega on seletatav kriisiperiood haiguste ja mürgituste puhul. Kui aga üldine kohanemisreaktsioon - stressireaktsioon - jääb liiga nõrgaks antud stressori suhtes, siis järgneb organismi hukkumine.
Kuna evolutsioon on inimese ja looma organismi talitluse kõige tihedamalt seostanud kehaliste pingutustega, siis viimased tavaliselt šokki esile ei kutsu, vaid kohe areneb kontrašokk. Sportliku tegevuse puhul tekib kontrašokki meenutav seisund juba enne pingutust, nimelt stardieelse seisundina. Kuid mõningatel juhtudel võib võistlustega kaasnev emotsionaalne seisund endaga kaasa tuua neerupealiste koore paradoksaalse reaktsiooni - hormooni produktsioon kahaneb. Muidugi jääb nüüd üldine kohanemisreaktsioon puudulikuks. Toniseeriva vundamendi puudumise tõttu kannatavad ka spetsiifilised kohanemisreaktsioonid. Sel juhul tekib šokiseisund ka kehaliste pingutuste sooritamisel. Meilgi esines kaks juhtumit, kus võistluspingutusele järgnes vererõhu langus koos teadvuse lühiaegse kaotusega. Vastupidi tavalisele neil sportlastel neerupealiste koore talitlus ei intensiivistunud. Pigem võis täheldada näärme depressiooni tunnuseid. Seega põhjustas stressireaktsiooni puudumine häire organismi talitluses.
Pingutuse sagedasel kordamisel saavutab organism selles suhtes resistentsuse. Kehalise pingutuse puhul nimetatakse seda treenituseks. Resistentsuse korral ei kutsu vastav pingutus enam esile stressireaktsiooni. Ka treenitud sportlastel ei täheldata kerge ja keskmise kehalise koormuse korral neerupealiste koore talitluse aktiviseerumist. Kehaline pingutus sooritatakse minimaalsete energeetiliste kulutuste arvel. Kui neerupealiste eemaldamine tekitab treenimatutel loomadel töövõime tunduva languse, siis treenitud loomadel seda ei täheldata. Seega on neerupealiste koore osa seotud eelkõige treenituse saavutamisega. Kuid paralleelselt sellega täiustub ka neerupealiste koor, mille kaal treeningu tulemusena märksa suureneb. Treenitud sportlastel suudab nääre tunduvalt kauem kui mittetreenituil säilitada pingutusolukordades kõrgenenud hormooniproduktsiooni, enne kui selle asemel tekib suhteline puudujääk organismi varustamises hormoonidega, mille tõttu kohanemisreaktsioonid häiruvad. Üldine kohanemismehhanismi täiustumine annab sportlasele erakordselt suured võimalused väliskeskkonna mõjudega kohanemiseks, teeb tema organismi resistentseks haigustele.
Kuid ometi haigestuvad sportlased tippvormi ajal kergesti. Kui katseloom on saavutanud ühe pingutuse suhtes hea resistentsuse, siis mõne teise suhtes võib ta osutuda ülitundlikuks. H. Selye' arvates on olemas eriline adaptatsioonienergia, mille hulgast sõltub võime kohaneda pingutustega ja mis kohanemise käigus kulub. Kui pikaajaline kohanemine ühe pingutusega on selle energia n.-ö. ära tarvitanud, tekibki ülitundlikkus teise pingutuse suhtes.
On aga veel teinegi võimalus. Kohanemine tugeva ja kestva treeningukoormuse või võistluspingutusega võib esile kutsuda neerupealiste koore alatalitluse. Kui nüüd organismilt nõutakse kohanemist uue pingutusega, näiteks külmaga, siis just alatalitluse tõttu ei suuda neerupealiste koor sel ajal kindlustada vajalikku "vundamenti" üldiseks kohanemiseks ja organism muutubki ülitundlikuks. Sama kinnitavad katsete tulemused. Kui pärast tugeva väsimuse esilekutsunud kestvat ujumist pandi valged hiired 18 tunniks 10°-se temperatuuriga ruumi, siis hukkusid nad peaaegu 100% -liselt.
Kontroll-loomad, kes ei ujunud, talusid külma hästi. Neerupealiste koore hormoonide süstimine väsinud loomadele suurendas nende vastupanuvõimet külmale ja hukkunute arv kahanes poole võrra. Tähendab, loomade vastupanuvõime suurenes siis, kui nad said juurde neerupealiste koore hormoone, mida organism ei suutnud antud momendil küllaldaselt produtseerida.
Kuid ka kõige parem resistentsus ei püsi lõpmatuseni ja erinevate pingutuste rohkus kiirendab resistentsuse asendumist kurnatusega. Viimast asjaolu tuleb eriti arvestada sportlikus treeningus. Selles osas patustatakse küllaltki sageli. Peetagu meeles, et külm ja kuum, hapnikuvaegus seoses tõusuga mägedesse, suur professionaalne töökoormus (ka vaimne!) ning tugevad emotsionaalsed elamused on pingutused, millega organismil tuleb samuti kohaneda. Eespool mainitu koos kõrge treeningukoormusega kiirendab resistentsuse kadumist ja treenituse asendumist ületreenitusega. Niisuguseid vääratusi esines ka enne Tokio olümpiamänge. Mõned sportlased ja treenerid ei arvestanud, et organismile on omaette pingutuseks ka kohanemine ööpäeva ajalise vahetumisega, ning suurendasid viimasel ettevalmistusetapil treeningukoormust veelgi. Muidugi oli tagajärjeks sportlike tulemuste langus.
Arvestades resistentsuse katkemise võimalust, jaotab austria teadlane L. Prokop treenituse arenemise kolme faasi: 1) kohanemis- ehk adaptatsioonifaas; 2) tippvormi faas ja 3) readaptatsioonifaas. Readaptatsiooni all mõistab prof. L. Prokop kohanemise ehk adaptatsiooni häirumist, s. o. tendentsi resistentsuse katkemisele. L. Prokopi arvates on readaptatsiooni algust võimalik edasi lükata, kui vahetult enne tippvormi saavutamist või selle algul vähendada treeningukoormust. Hea üldise kehalise ettevalmistusega sportlane võib treeningukoormusi laineliselt muutes vältida treenituse märgatavat langust readaptatsioonifaasis ja kiiresti saavutada uue tõusu, uue adaptatsioonifaasi tekke.
Readaptatsiooniga on seotud ka möödapääsmatu vajadus eraldada aastasest treeningutsüklist üks osa üleminekuperioodile. Katse vältida readaptatsiooni treeningukoormuse forsseerimise varal viib paratamatult ületreenitusele. Enamikul juhtudel ongi ületreenitus seotud neerupealiste koore kroonilise kurnatusega. Seoses sellega saab ületreenitust edukalt ravida neerupealiste koore hormoonide manustamise abil.
Stressi seaduspärasuste arvestamine etendab olulist osa ratsionaalse sportliku treeningu kava koostamisel.