Vabandamise kunst

Nii töö- kui ka eraelus tuleb ette konflikte, mis saavad alguse tühistest asjadest, ent kasvavad nii suurteks sõnasõdadeks, et lõpuks ei mäleta enam keegi, miks õigupoolest tülitsetakse. Suure tüli ärahoidmiseks piisab tihti lihtsast lausest: "Palun vabandust."
Eestlased ei ole eriti vabandamise altid. Osalt uhkuse, osalt sovjeetliku mõtteviisi jäänukina on vabandamisel piinlikkuse maik, millest hoitakse eemale lause "Eksimine on inimlik" abil. Ühest küljest võimaldab see eksimust tunnistada, teisalt aga vabandamisest kõrvale hoida jätmata vastaspoolele õigust midagi ette heita. "Nojaa, aga tema tegi ju ka!"
Kõige raskemaks teeb vabandamise see, et üldjuhul on tülides süüdi mõlemad pooled, mitte aga üksainus. Kuna vaidlejale on tähtis, kummale poolele jääb õigus, tõlgendatakse andekspalumist allaandmise ja teise poole õiguse tunnistamisena, mida uhkus teha ei luba.
Näide igapäevasest olukorrast teenindusasutuses: klient, kes ostetud tootega rahul ei ole, astub solvumisest pulbitsedes leti äärde ning annab klienditeenindajale oma pahameelest häälekalt teada. Kogenud teenindaja vabandab viisakalt ning küsib, millega ta aidata saab; kogenematu aga ärritub ning tõstab samuti häält. Kumb neist olukordadest rahumeelselt lahendub?
Vabandamine muudab pahandaja relvituks: andeks palunud inimesega ei sobi tõrelda (eriti veel seetõttu, et tavaliselt on ärritumiseks vähem põhjust, kui esialgu tundub). Ning kuigi vabandajale endale võib tunduda, et andekspalumine on alandav, juhtub praktikas tavaliselt vastupidi: vabandaja tunneb, et ta on olukorrast "võitjana" välja tulnud.
Reegel nr 1: Vabandamine ei ole alandav! Vabanda esimesena.
Lähisuhetes võib vabandamine eriti keeruline tunduda
Lähedaste inimestega kipuvad tülid ikka suuremaks paisuma, kui võõrastega. Võõra puhul on tasakaalu säilitamine kerge: sõimusõnad ei lähe korda ning konfliktile käega löömine lihtne. Lähisuhetes aga riivavad sõnad - ka siis, kui need ei olnud kriitikana mõeldud - sügavalt ning tõstavad emotsiooni ("Kuidas ta niimoodi öelda julges!?") tüli põhjusest ettepoole.
Seda tähtsam on aga vabandamisoskus. Pikaajalised solvumised on lähisuhetes varmad tekkima ning nende ennetamine - vabandamisega - olulisem õiguse tagaajamisest.
Reegel nr 2: Vabandamine toimib! Eriti lähedastega.
Kui tülist on möödunud kaua aega. Peep Vain on ühel koolitusel öelnud, et kui saata eestlased halva tuju kinnihoidmise maailma meistrivõistlustele, saaks suvalise valimiga päris hea medali - see tähendab, et oleme harjunud ülekohut väga kaua meeles pidama.
Süütunne asjatu ärritumise pärast võib olla üks põhjusi inimeste kaugenemiseks: ühel on ebamugav, et ta teisele liiga tegi, teine aga solvunud, et tema käest vabandust ei palutud. Kuigi vabandus sobib hästi siis, kui tüli alles hoos on, ei ole selleks kunagi liiga hilja. Näide isiklikust kogemusest: keskkooliaegne sõber palus vabandust, et ta ühes vaidluses väga teravaid sõnu kasutas, kui sellest juba mitu aastat möödunud oli - ta oli selle peale palju mõelnud. Kuigi mul oli raskusi selle olukorra meenutamisega, valdas mind heldimus: ta ei pidanud paljuks minuga nii pika aja järel ühendust võtta!
Reegel nr 3: Vabandamiseks ei ole kunagi liiga hilja!
Vabandada võib erinevate asjade eest. Isegi juhul, kui tüli on tõusnud põhimõttelisest vaidlusest, kus mõlemad pooled on veendunud oma õiguses, saab vabandada oma käitumise eest: hääle asjatu tõstmise, kannatuse katkemise, sobimatute väljendite eest. Tihtilugu sellest piisabki: me ei mäleta, miks me tülitsesime, küll aga mäletame, kuidas.
Kokkuvõttes ei ole vabandamine sugugi imerohi, mis parandab terve maailma vead ning on õpitav "suhtlemistrikk" - vabandada tuleb ikkagi siiralt - küll aga aitab see vältida konflikte, mis imeväikestest asjadest alguse saanuna liiga suureks paisuda võivad.
Autor: Maria Kupinskaja
Allikas: www.sekretar.ee 05.03.2007