Hüpe laane rüppe pühib stressi

Kristel Vilbaste
Äripäev
22.04.2005
Stress ja tänavatolm on linnainimese kallal talve jooksul oma töö teinud, tuttavad depressiooni- ja allergiatabletipurgid apteegiriiulist ei aita enam.
“Minge parem metsa, tehke hüpe laanerüppe,” soovitab metsa- ja pillimees Mikk Sarv, “See aitab paremini kui miski muu vaimse tasakaalu saavutamisel.”
Teeme metsaskäigu seekord neljakesi, üheskoos Mikk Sarve, metsakonsulendi Ülle Kuldkepi ja endise metsaärimehe Tiit Juhaniga. Ülle ja Tiit viivad meid Viljandimaa põlismetsa, tõesti hinge ravivasse metsa. Kuigi stressiravi võib saada igalt väikeselt metsatukalt, pargialalt või ka üksikult puult. Tuleb ta vaid enda sõbraks kutsuda. “Osta omaks, nii nagu teevad saamid Koola poolsaarel,” soovitab Mikk Sarv.
Omaks ostmisel tuleb midagi endast ära anda. Selleks võib olla puu puudutamine, silitamine, kallistamine, talle laulmine või lihtsalt kõlava selge häälega kõnetamine-teretamine. Osta saab ka raha eest. Kui taskus leidub vasekarva münt, siis sobib see hästi maa ostmiseks. Münt tuleb visata maha koos palvega, et see koht meid omaks võtaks. Hõbedane münt sobib vee – allika, jõe, järve, mere või ookeani endale ostmiseks.
Omaks ostetud mets avab end sügavamalt, hoiab ja kuulab ostjat, vajadusel ka hoiatab. Saamid on tähele pannud, et õnnetused nii vee peal kui ka metsas juhtuvad ikka siis, kui ostmine on teele minnes meelest läinud. Ja eks ole seegi kõigile kogetud tõsiasi, et šoppamine vähendab stressi! Miks siis mitte teha seda ka metsas, poetades mündikese maha või vette!
Asetame meiegi vasekarva kroonise igaüks oma puu juurde. Ülle ei jäta, ta paneb kohe kahekroonise paberraha. Ei tea kas see ka aitab?
Laulutriller sulatab loodusega ühte
Miskipärast öeldakse, et metsas ei tohi karjuda. “Jah, niisama karjuda ei maksa, kuid rõõmurõkatused meeldivad metsale küll,” teab Mikk. “Eks põdrapullidki hüüa sügisel nii et mets kajab ja vaadake vaid linde!” Võtab seepeale taskust flöödi ja puhub valla imeilusa pilliloo. Ürgses laanes vastukajavale viletrillerile kostab peagi vastuseks: “Kronks, kronks.” Ikka lähemale ja lähemale tuleb see targimaks linnuks peetud ronga hüüd. Peagi peab Mikk Sarve flööt kahekõnet meie pea kohal tiirleva rongaisandaga. Varsti lõpetab Mikk pillihüüud ja tarkmees lahkub oma teed. “Tee veel,” palub Ülle. “Aitab küll, tal omad rongaasjad ajada,” vastab Mikk. Kuid kummaline võlu jääb südamesse ja veel kauaks aitab see üle saada linnamelu segadustest.
Tiit, kes samuti lindudega sõber on, teab kinnitada, et linnurahva keelt tuleb õppida maast madalast. Mitte ainult koolitarkusena omandatud võõrkeeled pole olulised, vaid ka looduse ürgsemad keeled. Aasta otsa lubas ta oma koolis tublilt edasijõudval pojal reedese päeva võtta loodusega kahekesi olemiseks. Et vaadata, kuidas elab saarmapere või toimetab rästikupesakond. Muidugi pidid enne metsaluba olema hinded vaid viied. Ja ikkagi ei meeldinud see väga koolidistsipliinist lugu pidavatele õpetajatele.
Oma puule akna all saab kurta muret
Alati ei jõua nii väärikasse metsa või pole ka head teejuhti. Kuid Ülle Kuldkepp soovitab istutada oma puu. “Olen oma kodu juurde toonud puulapsi puukooli, mida siis headele sõpradele kingin.”
Miskipärast on saanud tavaks, et uusi ühepereelamuid ümbritseb suur muruplats, millel üks-kaks elupuutupsu. Ometi on eestlane ikka puu-usku. “Üks kask meil kasvas õues…” laulab rahvasuu. “Puule mindi ikka oma muret kurtma või rõõmu jagama,” räägib rahvalaule uurinud Mikk Sarv. Miks siis mitte istutada endale oma puu akna alla. Piisab kraavipervelt kaasatoodud kaselapsest või metsaserva männinoorukist.
Ülle näitab meile hiljem oma koduõues sirguvat männipuud, mille lapsed talle kinkisid. Puu lükkas jaanuaritorm küll põlvili. Kuid Ülle tõmbas kolmemeetrise männi trossidega taas otseks, puu ümber trossi alla on asetatud õrnalt pehme sulepadi. “See puu on mul päikesesõltlane. Nii tore on aknast suvel vaadata, kuidas veel rohtsed võrsed päikesega koos liiguvad, pööravad kogu aeg põsed päikese poole.”
Samasugused päikesesõltlased oleme me kõik. Kui päike kõrgemalt käima hakkab, ei jäägi muud üle, kui teha hüpe laanerüppe.