Juht ei tohi vallandamist delegeerida

Teeli Remmelg
Ärielu 16.12.2008
Kuigi vallandamisvestlus võib juhti hirmutada, sest iial ei või teada, kuidas töötaja reageerib, ei tohi ta siiski kergema vastupanu teed minna ja seda personalijuhile delegeerida.
Eesti Energia personalijuht Riina Varts taunib olukordi, kus juhid püüavad delegeerida vallandamist personalijuhile. Juht peab lihtsalt olema valmis selleks, et inimesed ongi rasketel kõnelustel tundlikult ja naised võivad nutma puhkeda.
„Üks juht rääkis mulle, et tal ongi riiulil salvrätipakk juhuks, kui tekib selline olukord. Siis paneb ta vaikselt karbi lauale ja laseb töötajal pisara ära poetada, enne kui jutuga edasi läheb. Või lepib uue aja kokku, kui inimene ei suuda rahuneda,” räägib Varts. Tuleb mõista, et nutmine on inimlik reaktsioon. Kunst on aga juhtida vestlust nii, et pisar ei tule. Nutma puhketakse tavaliselt siis, kui inimene on juba läbipõlemise piiri peal.
Skanska personalijuht Irene Metsis teab, et keerulised vestlused pole kunagi kerged, isegi kui oled neid kakskümmend korda teinud. „Ei tea kunagi, kuidas teine reageerib ja iga vestlus toimub uues olukorras, kus peab valima uue käitumisviisi. Eriti suurt kimbatust tekitavad olukorrad, kus tuleb esile viha, solvumine, pettumus ja pisarad,” selgitab Metsis.
Ka Irene Metsisel on olnud olukordi, kus on inimene nutma puhkenud. Aga sellega tuleb lihtsalt arvestada ja vastavalt olukorrale ka toimida – lasta inimesel lihtsalt rahulikult olla või võimaldada tal mõneks ajaks omaette jääda.
„Kõige suurem viga oleks teda lohutama hakata, sest see ei vii kuhugi. Parem on anda aega enda kogumiseks. See on alati hästi ebamugav ja abitu olukord, kui ei oskagi väga midagi teha,” on Metsis kogenud.
Juht lahendab olukorra
Riina Vartsil pole siiski olnud olukorda, kus mõni juht oleks talle kellegi vallandamist või muid raskeid kõnelusi delegeerinud. Aga ta on alati ka väga selgelt välja öelnud, et seda ei tohigi delegeerida, juht peab selle olukorra ise lahendama.
Ka Irene Metsisel ei ole viimasel ajal olnud juhuseid, kus juht palub tal kedagi enda eest vallandada. „Viis aastat tagasi üritati rohkem vallandamist delegeerida. Nüüd juhid juba teavad, et see on nende ülesanne. Aga tihti tullakse küsima nõuandeid, alates seadusandlusest ja lõpetades töötaja võimalikust reaktsioonist ning kuidas sellega hakkama saada,” lisab ta.
Riina Vartsi juurde tulevad juhid enne raske sõnumi edastamist nõu küsima. Sageli kardab juht just töötaja reaktsiooni. „Saan aidata tal läbi mõelda edastatava sõnumi sisu ja argumendid. Enamasti pean ka kuulamise olulisuse üle rääkima. Kui ees seisab töötaja vallandamine, on suur tõenäosus, et inimene juba aimab, mis on juhtumas,” soovitab Varts töötajat mitte alahinnata. Vartsi sõnul ei tule vallandamine töötajale ootamatult, sest inimene on tundlik olevus ja tajub tihti juba juhi silmavaatest, et temaga ei olda rahul.
Viga: ei kuulata
Juhil on vaja vahel lihtsalt esitada küsimus „Mis sa arvad, kuidas meil läheb?” ja seejärel
lihtsalt kuulata. Siin tehakse tavaliselt viga ega jääda kuulama. Pigem hakatakse ise rääkima, mida töötaja on valesti teinud. „Aga viska parem küsimus õhku ja jää kuulama. Väga sageli ütleb töötaja lõpuks, et mulle tundub, et ma peaksin mujale minema. Tihti on ta seda sisimas juba ammu teadnud,” on Varts kogenud.
Irene Metsis soovitabki juhil jääda inimeseks, kes ta on – hoolimata halvast olukorrast, et tuleb töökoht üles öelda. See tähendab, et suhtud töötajasse mõistavalt, mitte formaalselt.
Ei tohi öelda moka otsast: tööd pole enam ja meil on rahadega kitsas, sind pole enam vaja, seega kirjuta nüüd siia alla.
Poetakse majanduse taha
Selle asemel tuleks vallandamist põhjendada inimesest lähtuvalt. Kõige kurvem on kuulda põhjendust, et majanduses on olukord raske, seepärast koondame sinu. Mida inimene selle teadmisega peale hakkab? „Esimene küsimus on alati, et miks just mina, miks mitte kolleeg kõrvaltoast? Sellele küsimusele peab igal juhil vastus valmis olema, eriti kui kõrvalruumis jääb teine inimene samale tööle,” paneb Metsis juhtidele südamele.
Udutamine ja põhjuste otsimine paistab läbi ja on mõlemale poolele piinlik. Kahjuks poetakse tihti majandusliku olukorra taha ja võetakse ette ka need inimesed, kellest tahetakse lihtsalt lahti saada. Mõlemale poolele oleks kergem, kui juht tunnistab, et minnakse lahku sellepärast, et koostöö ei klapi. Töötaja teab seda tihti isegi. Aga millegipärast ei taha juht seda välja öelda, pigem otsitakse põhjusi, miks töötaja ei saa tööga hakkama.