Konverents on inimeste ja ideede kohtumine

Kui kevad käes ja tärkamas kõik loodus, siis rahval palverännuks aeg on soodus. Umbes nii algab kuulus Canterbury lugude raamat.
Üks teine, konverentsimaailmast pajatav raamat, David Lodge’ “Väike maailm” räägib vaimukalt, et tänapäeval täidab palverännaku kohta konverents: “Konverents võimaldab mõneks ajaks kodunt eemale pääseda ja nautida soliidsel enesearendamise ettekäändel kõiki reisimise võlusid. /…/ Inimestele, keda kohtate, paistavad teie vanad lood värsked, nende käest kuulete vajalikku klatši jm infot ja nii võite pärast konverentsi väärikalt koju minna, ilma et keegi kahtleks – te naasite tõsiseltvõetavalt enesetäiendamise missioonilt.”
See suurepärane kokkuvõte annab valdavalt adekvaatse, kuigi iroonilise pildi, mis konverents on. Aeg-ajalt kaldub keegi ikka üle rõhutama mõnda konverentsi aspekti, näiteks leidma, et konverentside arengutrend on peoõhtu üha suurem tähtsustumine. Siin murtakse küll lahtisest uksest sisse. Konverentsidel on pidu alati tähtis olnud, see toob inimesed kokku, lähendab neid, mida muuseas tähendabki algselt sõna “konverents” (ld conferere).
Tänapäeval on järjest vähem põhjust kontorisse tulla. Järjest suurema hulga sõltumatute professionaalide jaoks muutub “igapäevaseks teejoomiseks” konverentsisaal või kohvik. Ka uut tüüpi büroodes püütakse luua uusi võimalusi vabaks mitteametlikuks suhtlemiseks. Rahulolu-uuringutega kokku puutunutele on teada anekdootlik tõsiasi, et peaaegu igas organisatsioonis ilmneb “rahulolematus info vähesusega”. Ja et see rahulolematus on suitsetajatel väiksem kui teistel. Tervislikumate eluviiside pooldajatele on vaja mingit muud rituaali, mis suhtlemist hõlbustaks, näiteks ühist teejoomist või lõunat.
Püsivaks ja suureks eduks siiski ei piisa sellest, mida suitsunurgas või köögis räägitakse. Üht-teist saab teada lugedes, mõnigi väärt mõte võib tulla metsalagendikul või merel. Aga miski ei asenda suhtlemist teiste oma ala professionaalidega ja seetõttu konverentsiäri mahud kasvavad.
Mis on tegelikud uued suunad? Enam ei üllata tavaline powerpointi-esitlus. Ettekande informatiivsus ei ole ta edukuse peamine mõõdupuu. Konverentsil liigub küll uut infot, kuid see ei ole informatsiooniäri. See pole ka meelelahutusäri, kuigi omab sellega palju ühisjooni. Tähtsaim trend on parimate konverentside sisenemine n-ö emotsioonide turule. Tippkonverentsidest on saanud edutainment, elamuslik-meelelahutuslik õppimiskeskkond. Siin liiguvad jutuvestjad, muusikud ja kunstnikud, kes võimaldavad konverentsikülalisel “oma karbist väljuda”, vaadata vanadele asjadele uue pilguga ja saada tuttavaks võõraste ideedega.
Ka selleaastase Pärnu juhtimiskonverentsi kavas on sedalaadi uuendus. Tuntud dirigent ja jutuvestja Roger Nierenberg selgitab orkestri ja dirigendi suhet, orkestrit ja muusikat kasutades olulisi ja lihtsaid asju juhi ja organisatsiooni suhetes. Orkestri sees ja lähedal istuvad külalised saavad võimaluse elamuslikult “omal nahal” kogeda, mida tähendab liidri nii- või teistsugune käitumine. Muusika võimaldab kogeda ka sääraste peente erinevuste mõju, mida igapäevaelus ei pruugi märgata.
Üks mu elu tugevamaid elamusi pärineb sellesuvisest neljast päevast, mille veetsin koos sadakonna äri- ja kunstiinimesega muistses Parzifali lossis Sloveenias. Rohkem kasu kui suurepärastest ja sisukatest juhtimisteemalistest arutlustest sain võimalusest istuda Sloveenia raadio orkestri hulgas aldi ja tšello vahel ning kogeda seda, mida organisatsiooniga teevad liidrid – solist ja dirigent.
Teistpidi elamuse sain, kui proovisin juhtida võõrast organisatsiooni tundmatus valdkonnas. Seisin Ljubljana ülikooli koori ees, kes püüdsid laulda nii, nagu mina neid abitult juhatasin. Koju sõites olin tulvil energiat ja uusi ideid, olin saanud juurde hulga uusi tuttavaid ning kohanud uudses situatsioonis ka mõnd vana sõpra. Ja kuigi see kõik polnud odav, olen nüüd rikkam. Nii uute suhete, elamuste kui ka ideede poolest.
Tõnis Arro
Eesti Päevaleht 23.09.2003