Miks töö väsitab inimest?

Raimo Ülavere
Äripäev
27.06.2005
Lihtne vastus oleks ju – tööd on liiga palju. Töö on kõige suurem kubjas, ütleb ka vanasõna. Ehk on see aga liiga ühekülgne lähenemine.
Inimeste tööst väsimine on probleem Eesti ettevõtetes ning see on iseloomulik just praeguses arenguetapis. Küllap on selles tõdemuses iseenda äratundmist, kuid sama võrra ka kolleegide, tuttavate, sõprade kogemust.
Eesti majanduses on saabunud stabiilsus, äri voolab rahulikult. Üha enam firmasid saab ennast nimetada “pikaajalise kogemusega firmaks”. Kui viis aastat tagasi oli viis ja enam aastat tegutsenud firmasid 16 700, siis eelmisel aastal oli neid juba 22 500 ehk tublisti üle poole ettevõtetest.
See on hea ja loomulik areng. Ent teisest küljest tähendab see ka, et töö on muutunud rutiinsemaks. “Ma olen seda juba näinud,” kumab nii mõnegi juhi ja töötaja peas tööülesande kallale asudes. “Kui ma olen seda juba näinud, siis pole see minu jaoks suur väljakutse,” räägib inimese alateadvus. Järelikult – rutiinsus, mehaanilisus kasvab. Ent töö maht ajaliselt on ikka sama. See pole rahuldav olek inimesele, kel on veel mälestus 90ndate kiiretest majandusvõngetest, igapäevastest väljakutsetest.
Me töötame rohkem kui Euroopas keskmiselt
Ja miks ei peakski me väsinud olema. Eestlased töötavad nädalas keskmiselt 42 tundi, näiteks soomlased 38 tundi, prantslased ja itaallased 37 tundi ja taanlased suisa 33 tundi nädalas. Kas tõesti on eestlased “inimesed teiselt planeedilt”, nagu armastas öelda spordikommentaator Lembitu Kuuse suusataja Mika Myllylä kohta, kui see mäekõrguselt teistest üle oli? Kas töötame seepärast, et töö teeb õnnelikuks? Meile on juba koolijütsina õpetatud A. H. Tammsaarelt klassikat: tee tööd, siis tuleb ka armastus. Sellest loogikast lähtudes peaksime olema õnnelikumad kui taanlased. Eks ta ole. Kardan, et isegi kui suudetaks õnne mõõta, siis vaevalt me taanlastest kolmandiku võrra õnnelikumad oleksime, nagu võiks eeldada töötatud tundide järgi.
Vaatame ületöötamise pahupoolt – suurem närvipinge, stress, mis võib muutuda selle hullemaks vormiks, distressiks. See lööb suures osas välja just vereringeelundkonna haigustena. Eestis sureb aastas umbes 18 000 inimest, neist üle poole vereringeelundkonna haigustesse. Lihtsamalt öeldes: südamerikked, kõrgvererõhutõbi, insult viivad meie seast manalateele suurima osa minejatest.
Juhid näitavad ise halba eeskuju
Vaadates neid numbreid, ei julge eestlasi õnnelikkuse edetabelis kuigi kõrgele prognoosida. Kindlasti on oma osa siin inimeste isiklikel suhetel, kuid ka tööl; just töö iseloomul, kvaliteedil. Võrdluseks, Norras, kus inimesed töötavad 40 tundi nädalas, sureb vereringeelundkonna haigustesse pisut vähem kui 40% inimestest. Vahe Eestiga on tuntav.
Eks kala hakkab ikka peast mädanema ning traditsioonid ja töökultuuri loob firmas juht. “Jooksen nagu orav rattas, lapsi näen ainult magamas, sest hommikul lahkun liiga vara ja õhtul saabun liiga hilja.” Olen kuulnud selliseid ütlusi kümneid kordi. Firmajuhid ei väärtusta inimese aega iseendale. Nagu nad ei väärtusta ka iseenda aega, samastades ennast firmaga. Ikka näpistatakse tööle lisa töötaja ja enda ajast.
Koolitus, kui see üldse kõne alla tuleb, peab olema nädalavahetusel, sest nädala sees on töö. Ikka enne töö ja siis inimene. Samas töötab iga inimene lõppkokkuvõttes iseendale, mitte kellelegi teisele, rääkimata mingist abstraktsest ollusest nimega Firma.
Firma on vaid virtuaalne reeglistik, mille raames saab inimene ennast teostada. Võib-olla siin olekski koht ja aeg muuta hoiakut, suhtumist. Võib-olla siin olekski ravim väsimuse vastu – väärtustame inimest ja tema aega, alustades siinjuures iseendast.
Olenemata teemast on kommentaarides moes kloppida poliitikuid, sest see on mugav ja tavaliselt nad ei hakka vastu. Kuid seekord saavad nad minu arvates täitsa asja eest. Riik, st poliitikud, on teinud kõik selleks, et inimene muutuks töötades mutriks, lahtriks firma palgalehel.
Investeeringud elutusse kapitali, rauda ja plastmassi, on Eestis vabastatud tulumaksust. Samas investeeringud inimesse on maksustatud topelt – 33protsendise sotsiaal- ja 24protsendise tulumaksuga. Inimene on vähem väärtuslik kui raud. Ja nii kuluvadki firmas inimesed kiiremini kui raud.
Tuleb väärtustada aega, kolleege ja iseennast
Pakun loosungi “Töötame vähem”. Kõlab tobedalt ja nagu ametiühingurakukese eestkõneleja suust. Kuid lisan siia täienduse: töötame vähem, aga kvaliteetsemalt! See aga on saavutatav siis, kui riik, ja eelkõige firmajuhid, hakkavad väärtustama inimest – iseennast, kolleege ja vaba aega. Inimene teeb head tööd siis, kui ta on tasakaalus, isiklik elu ja töö moodustavad terviku ja ta tunneb, et need mõlemad lähevad tööandjale korda. Ja väsimushetki jääb üha vähemaks.