Mõtisklusi motivatsioonist

Autor: Carmine Coyote, Slow Leadership
Ma hakkan varsti motivatsiooni suhtuma juba samamoodi nagu suhtlemisse. Miks on selle kohta nii palju raamatuid ja artikleid? Kui üks või kaks neist sisaldaks selle kohta kõike, mida vaja, poleks teistel mõtetki. Pigem on asi selles, et motivatsioon on ülespuhutud nagu suhtleminegi, sest see on ebamäärane, valdavalt positiivsete seostega teema ning seetõttu konsultantidele, kirjanikele, kirjastajatele ja blogijatele ideaalne valdkond, mille kohta oma mõtteid avaldada.
Miks on üldsegi vaja inimesi motiveerida? Minu arvates suudavad inimesed ka ise ennast motiveerida. Võtame või aja, vaeva ja raha, mida inimesed kulutavad asjadele, mis neid huvitavad. Enamikul juhtudel ei paku need asjad mingit majanduslikku tulu. Need ei aita kaasa inimeste karjäärile, ei paku sotsiaalset tuge ning nõuavad suuri rahalisi väljaminekuid.
Üks näide. Rühmal Briti fanaatikutel õnnestus hiljuti kokku koguda piisavalt raha ja teha piisavalt tasuta töötunde, et ehitada 1940. aastate stiilis auruvedur – algusest lõpuni välja. Nüüd on see valmis ja suurem meediakära vaibunud, esimesed elevil reisijad on sõita saanud ning enam pole jäänud muud kui jätkata raha kogumist ning tasuta töötundide tegemist, et vedurit käimas hoida. Kes neid selleks „motiveeris“?
Mida enam ma sellele mõtlen, seda enam näib juhtidepoolne motiveerimine hundina lambanahas. Just nagu sõja kohta öeldakse, et see on diplomaatia teisel kujul, on traditsiooniline juhtide lähenemine motivatsioonile käskude jagamine uues ja sõbralikumas kuues. Präänikut küll kõlgutatakse nina ees, kuid piits on ka lähedal.
Miks mitte inimesi hoopis tunnustada? See on kiire, odav ja lihtne ega eelda mingeid koolitusi ega kursusi.
Alljärgnevalt on toodud, mis mind motiveerimise puhul häirib ja kuidas minu arvates tunnustamine neid probleeme aitab vältida.
1. MOTIVEERIMINE
Põhiolemuslikult hierarhiline. Hierarhias ülalpool asuv inimene võtab endale õiguse endast allpool asuvaid motiveerida. Motiveerijal on motiveeritavast alati kõrgem seisus ja rohkem võimu.
TUNNUSTUS
Võrdsetel alustel. Ükskõik kes võib ükskõik keda tunnustada: olgu hierarhias endast allpool, ülalpool või hoopis kõrval.
2. MOTIVEERIMINE
Manipuleeriv või sundiv. Motiveerimine on suunatud kellegi poole, ükskõik, kas ta tahab seda või ei. Inimesi motiveeritakse „präänikutega“ (preemiate, lisatasude ja auhindadega) või sunnitakse „piitsaga“ (ähvardused, karistused, madalamale ametikohale viimine).
TUNNUSTUS
Tunnustus on alati kingitus. See paneb inimese mõistma, et tema tegu hinnatakse, ning tahtma seda korrata või täiendada, puhtalt selleks, et teisele rõõmu valmistada.
3. MOTIVEERIMINE
Arvustav. Motiveerimine on juba oma loomuselt püüd muuta teise käitumist preemiate või karistuste abil. See on oma olemuselt arvustav, kuna „häid“ tegusid premeeritakse ja „halbu“ tegusid karistatakse.
TUNNUSTUS
Aktsepteeriv. Tunnustus põhineb selle väärtustamisel, mida teine on teinud või kes ta on. See sisaldab tänu ja kiitust ilma varjatud süüdistusteta. See kutsub kordama, mitte ei nõua seda.
4. MOTIVEERIMINE
Üleolev. Inimestele ei meeldi, kui neile suunatakse mingi tegevus, sest see tekitab olukorra, kus ülemus on lapsevanema ja nemad lapse rollis. Motivatsioon on inimestele suunatud. See on alati tagamõttega.
TUNNUSTUS
Aus. Tunnustamine muudab su seisukohad avatuks ja nõudmised nähtavaks. Pole mingit varjatud tagamõtet ega lapsevanem-laps suhet. Olles selle suhtes aus, mis sulle kui ülemusele meeldib, võid olla sama aus selle suhtes, mis sulle ei meeldi.
Motivatsioonis peitub põhimõtteline ebaausus
Peamine, mis mind häirib, on see, et motivatsioon toetub põhimõttelisele ebaaususele. Põhitõde, et juht peaks suutma oma personali motiveerida, kõlab mõistlikult, kuni see proovile panna.
Arvan, et igaüks suudaks „motiveerida“ keda tahes, pakkudes rahasummasid ja piiramatult hüvesid. Seda pole muidugi vaja. Juhi motiveerijaomadused paneb proovile oskuse panna inimesed tegutsema ilma neile midagi rohkemat pakkumata. Eelduseks on hüvede minimaalne kasutus. Kõige odavam on alati sundida.
Seda ma peangi silmas, kui räägin põhimõttelisest ebaaususest. Juhilt eeldatakse ettevõtte raha kokkuhoidmist, veendes või manipuleerides inimesi, et nad töötaksid rohkem vähema tasu eest. See ongi varjatud tagamõte, mis peitub traditsioonilise motiveerimisse lähenemise taga. Pole ime, et on nii palju raamatuid, artikleid ja koolitusi, mis seda õpetavad. See on lihtsalt järjekordne moodus kulusid kärpida.
Motiveerimise alternatiivid
Esimese alternatiivina pakuksin ma välja realismi. Olukorrad, kus inimesed teevad tööd, mis neid ei huvita ja mida neile ei meeldi teha, ei kao kuhugi, juba majanduslikel põhjustel. Nad nõustuvad tegema mingit tööd, kuna vajavad raha.Miks mitte sellega leppida? Inimestele tuleb vaid ülesanded kätte anda ning jätta nad siis nendega tegelema. On mõttetu üritada neid motiveerida. Ootus, et nad oleksid „motiveeritud“, tekitab ainult süü- ja sundimise tunnet. Selle asemel, et leppida sellega, et nad teevad seda, mille eest neile makstakse, täheldavad juhid neis pühendumuse ja meeskonnavaimu puudumist, arvustades neid oma ootuste põhjal, mis pole kuidagi seotud tööülesannetega ning millega töötajad pole tööle asudes nõustunudki.
Teine alternatiiv, mille ma välja pakun, on tunnustamine. Usun, et peaaegu igaüks ihkab olla aktsepteeritud ja väärtustatud. Selle mõistmiseks tuleb vaid korraks vaadata vastupidist olukorda. Tõrjutud ja alaväärtustatud inimesed muutuvad kergesti kurjaks ja masendunuks. Samas ei ütle keegi kunagi: „Palun ära tunnusta mind, mulle see ei meeldi.“
Kui juhid aktsepteeriksid inimesi sellistena, nagu nad on, selle eest, mida nad suudavad, ning tunnustaksid neid avalikult heade töötulemuste eest, ei oleks motivatsiooni järele vajadustki. Inimestel oleks loomulik tung korrata tegevust, mis viis heade tulemusteni.
Olen ma motivatsiooni suhtes liialt skeptiline? Vaevalt küll. Skeptilisus oma põhiolemuselt on vajadus panna asju proovile, et veenduda, kas need vastavad lubadustele, mis nende kohta on antud. Praegusel juhul tundub mulle, et motivatsioonil on selles osas tugevaid vajakajäämisi. Vähemalt võiks korrigeerida mooduseid, millega tänapäeval inimesi motiveeritakse.
Kui motivatsioon on tõesti käsupõhine juhtimine, mida viiakse ellu naeratavate nägude fassaadi taga, siis on raske mõista, miks seda üldse vaja on.
28.08.2009
Allikas pärineb: http://www.juhtimine.ee/motisklusi-motivatsioonist