Välismaalased pühenduvad põhjalikule ettevalmistusele

Jaana Liigand
Äripäev
30.08.2004
Eesti ettevõtjad võiksid välismaistelt läbirääkimispartneritelt õppida kodutöö tegemist ehk läbirääkimiste põhjalikku ettevalmistamist.
Kuigi äripartnerid on vaid inimesed, eristab neid üksteisest rahvus, sellest tulenevalt ka teistsugune keel ja võimalik, et hoopis erilaadne kultuuriline taust. Sellega tuleb arvestada iga kodumaa piiridest väljuva äritehingu puhul. Muidu võib juhtuda ootamatuid asju.
Haapsalu Uksetehase peadirektori Ago Soomre sõnul tal väga palju kogemusi rahvusvahelistel läbirääkimistel pole, kuna firma on orienteeritud rohkem siseturule. Siiski toob ta välja ühe olulise erinevuse – nii lääne kui ka ida ärimehed on tavaliselt oluliselt paremini läbirääkimisteks ette valmistunud kui eestlased. “Valmistun ka ise põhjalikult ette, kuid hoolimata sellest on nemad ikkagi veel paremini ette valmistunud,” kinnitab Soomre.
Katusekattematerjalide tootja Lafarge Tekkini finantsjuht Krista Vulp räägib enda tähelepanekutest rahvusvahelise ärisuhtluse alal. Näiteks leedulased taipavad üsna ruttu, mida vastaspool kuulda tahab, ning kalduvad seda ka lubama. Lõpptulemus võib aga olla ikkagi selline, mis neile rohkem sobib. Samuti on leedulastel oma arusaam maksegraafikutest ning tähtajad kipuvad kaks-kolm korda pikemaks venima kui lubatud. Vulp meenutab, et ükskord ka helistati leedulastele ja öeldi, et nüüd enam rohkem ei saa venitada – leedukad vastu, et miks enne ei küsitud. Vulp rõhutab, et ühelgi juhul ei ole tegemist pahatahtlikkusega ega sihilikult probleemide tekitamisega, vaid mängus on ikka puhtalt rahvuslikud eripärad.
Leedulased taipavad ruttu, mida vastaspool kuulda tahab, ja kalduvad seda ka lubama.
Krista Vulp, Lafarge Tekkini finantsjuht
Eestlaste põhiline erinevus rootslastest seisneb Vulpi arvates selles, et eestlased tahaksid oluliselt rutem otsuseid kätte saada, rootslastel võtab see aga sageli kaua aega. Suur erinevus on siin ka soomlaste ja rootslaste vahel. Kui rootslastel on aega küll, siis soomlased võtavad otsuseid vastu hästi kiiresti, vahel isegi liiga ruttu, kui ei ole jõutud veel kõike põhjalikult läbi mõeldagi.
Lafarge Tekkini grupis puututakse kokku ka taanlaste ja norralastega. Norralased on silma torganud oma isepäisusega, käitutakse nii, nagu neile kõige paremini sobib, ega tekitata suurt probleemi ka sellest, kui teised partnerid nende taha toppama jäävad.
Balti riikide kohta on Vulp arvamusel, et kolm riiki on kindlate eripäradega, millega iga siia piirkonda sattuv välisfirma peaks arvestama.
Lasterõivaste tootja Minitexi müügijuht Gert Oras nendib samuti, et Eestis ja Lätis on asjadest suhteliselt erinev arusaam. “Läti pool on rohkem vanas ajas kinni, Eesti on tunduvalt progressiivsem näiteks sellistes küsimustes nagu kliendisuhete hoidmine või ärikultuur üldse. Vahel pakutakse sealmail pööraseid hindu, nagu konkurentsi polekski.” Orasel on olnud ka juhus, kus lätlased pakkusid 200 latiga (umbes 5000 krooni) müüa vene-läti keele konverteerimisprogrammi, mida oli tegelikult võimalik internetist tasuta alla laadida.
Venelased on aga endast jätnud edumeelse mulje, eriti kontaktid Moskvaga. “Venelased on suhteliselt ükskõiksed või siis isegi liiga liberaalsed, ei mõtle eriti pikalt järele,” ütleb Oras oma kogemustele tuginedes.
Sakslased on Orase arvates ääretult konservatiivsed suhtlejad ja hoiavad distantsi, nendega ei ole võimalik minna familiaarsemale suhtlusele, mis võiks vahel mõne probleemi lahendamisel aidata. Samal ajal on austerlased väga altid suhtlema kõigil teemadel, isiklike ja perekondlike asjadeni välja. On olnud juhuseid, kus äripartnereid kutsutakse lausa kalale.
Oras on ka kogenud, et rootslastel on eestlaste suhtes negatiivne hoiak, eestlasest peetakse end igal juhul targemaks, paremaks ja kõrgemal seisvaks.
Ärisuhted Aasiaga nõuavad pikka meelt ja kannatust
Haapsalu Uksetehas ekspordib osa oma toodangust Jaapanisse, sealse piirkonna erinevuste kohta räägib peadirektor Ago Soomre oma kogemustele tuginedes järgmist: “Kord mängisime terve õhtu äripartneriga golfi, oodates temapoolset lähenemist, kuid tegelikult jõudsime äriasjade arutamiseni alles järgmisel hommikul. Samas hakkavad lääne ärimehed tavaliselt asjast rääkima juba pärast 15–30minutilist sissejuhatust.”
Lasterõivaste tootjal Minitexil on suhteid ka türklastega. “Ehkki Türgi peab ennast ilmselt Euroopasse kuuluvaks riigiks, on türklastega asjaajamine väga keeruline,” räägib müügijuht Gert Oras oma tähelepanekutest.
Tema kogemuste põhjal ei saa türklastelt õigel ajal vastuseid, kord räägitakse üht, siis teist, antakse lubadusi, kuid ei täideta neid. Kui tekib probleem, siis kaovad türklased lihtsalt ära ning kui mingil ajal on nad enda jaoks selle probleemi lahendanud, siis ilmuvad jälle välja. Türgis ollakse aga külaliste suhtes väga sõbralikud ja vastutulelikud, nagu lõunamaades tavaks. Asjaajamise kohta ei saa seda aga öelda.
Ameeriklaste töötempot iseloomustab suhtumine go-go-go!
Indrek Laul, Estonia klaverivabriku juht ja omanik
Töötempo kiirus USAs on teatud valdkondades peadpööritav. Põhjaeurooplasena olen vahest harjunud veidi rohkem mõtlema, aga siin on vaja kiiret reageerimist. Näiteks oli mul paar nädalat tagasi intervjuu New Yorgi raadiojaamale Bloomberg News ja tempo oli nii kiire, et polnud aega vastatagi, kui juba tuli uus küsimus peale.
Meie erialal, klaveritööstuses, on klienditeenindusel, kirjadele vastamisel töötempo suur, pidevalt on kõrvus go-go-go!.
KOOSOLEKUTE LÄBIVIIMINE ERINEB RAHVUSETI
Koosolekute korraldamises ja läbiviimises on eri rahvastel erinev praktika.
Richard D. Lewis kirjeldab eri rahvuste koosolekupidamise kombeid 2003. aastal eestikeelsena ilmunud raamatus “Kultuuridevahelised erinevused”.
·
Sakslastele, skandinaavlastele ja ameeriklastele meeldib asjad kohe käima lükata.
·
Ameeriklased on kuulsad oma hommikuste ärieinete poolest (hispaanlaste silmis on see üks barbaarne komme).
·
Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias peetakse jämeduseks hakata koosolekul otsekohe päevakorraküsimustega tegelema. Palju tsiviliseeritum on libiseda sellele teemale pärast meelituste vahetamist, mis võib kesta kümnest minutist poole tunnini.
·
Jaapanis, kus tavaväljendite vahetamine on kohustuslik, peab mööduma lausa kindel ajavahemik, enne kui vanim kohalolija ütleb: “Asja tuum on selles, et ...”, mille peale kõik langetavad pea ja tegelik koosolek võib alata.
Allikas: Richard D. Lewis “Kultuuridevahelised erinevused”