Arukas kriitika tugevdab töötaja soovi parandada oma tegevuse tulemusi

Mats Soomre
Äripäev
02.02.2004
Hästi tehtud kriitika eesmärk on saavutada inimese sisemine tahe muuta oma tegevust nii, et ta jõuaks kokkulepitud ja soovitud tulemuseni ning tunneks ennast eduka ja õnnelikuna.
Kui kritiseerija tahab saavutada win-win olukorda ja tegelikku muutust inimese tegevuses, mitte poliitiliselt korrektset naeratust ja mittetoimivaid kokkuleppeid, siis on kasulik järgida järgmisi reegleid ja soovitusi.
Enne kriitika tegemist katsu endale täiesti selgeks teha, miks sa inimest kritiseerid ning pea silmas kahte eesmärki – kritiseerimisele peab järgnema muutus kritiseeritu tegevuses ning kritiseeritu peab olema motiveeritud ja lojaalne ka pärast kriitika kuulmist
Mõtle, mida sa tegelikult taotled ja jäta meelde, et kriitika eesmärk ei saa olla sinu võit kritiseeritu üle, sest kaotajad ei tee koostööd. Täpsusta kriitika objekt, mis saab olla tegevus, tegevusetus, käitumine või olukord, kuid mitte kunagi inimene ega tema isiksus.
Kriitikat tuleb teha vahetult, kohe esimesel sobival võimalusel, kuid mitte kunagi teiste kuuldes ega nähes. Inimese mälu ei ole ajas muutumatult püsiv nähtus ja on üsna tõenäoline, et paari nädala pärast kirjeldate te toimunut erinevalt ning üksmeelele jõuda on raskem. Kohtumine peab toimuma nelja silma all mõlemale poolele turvalises ja mugavas paigas, kus ei rõhutata positsioonide vahet
Nii kriitika tegemine kui saamine on emotsionaalselt keeruline, mis eeldab rahulikku ja kindlat rääkimist, mida tuleb toetada avatud ja kindla kehakeelega. Väldi liiga emotsionaalset reageeringut, irooniat ja agressiivset kehakeelt.
Spetsiifilisus aitab kuulajal kriitikast õppida. Rääkides kõigest täpsemalt, mitu korda, valides sõnu, garanteerime oma sõnumi kohalejõudmise ja sellest õppimise võimaluse.
Väldi üldisi ja absoluutseid väljendeid , nagu “alati”, “kogu aeg”, “jälle”, “mitte kunagi”. Näiteks “Sa ei kuula kunagi, mida ma räägin”. Selle asemel võib öelda: “Kui ma täna sinu poole probleemiga pöördusin, katkestasid sa mind mitu korda”.
Kui väärtustad edasist koostööd ja pead oluliseks suhtlemist võrdsel tasandil, siis piirdu toimunu kirjeldamisega, sest hinnang nii inimesele kui tema tegevusele asetab su aste kõrgemale ja tekitab suhtlemisbarjääri. Väldi selliseid hinnanguid nagu: “Sinuga on võimatu rääkida, sa oled närvihaige”. Selle asemel kasuta näiteks: “Ma olen märganud, et sa tõstad vahel kliendiga suheldes häält ja kasutad kõnes slängi !”
Kriitika ei tohi olla isikliku ebasümpaatia väljendus ega rünnak isiku vastu, vaid tegevuse kirjeldus, mis võimaldab inimesel vabatahtlikult anda hinnang oma tegevusele. Suhtumine on isikuruumi kuuluv valdkond ja seega kriitika objektiks sobimatu, sest mõjub rünnakuna. Suhtumist kirjeldavad muu hulgas mõisted: “hoolimatu”, “ükskõikne”, lohakas”, “mugav”, “laisk”, “tähelepanematu”, “omakasupüüdlik”, “kade”, “negatiivne”, “agressiivne”.
Näiteks isikule suunatud: “Sa ei hooli meeskonnatööst”, “Sa oled omakasupüüdlik!” asemel võib öelda: “Sa pole osalenud kahel viimasel koosolekul ega vastanud e-mailidele!”
Esita olukorda täpsustavaid küsimusi ja kuula, kuidas tõlgendab olukorda vastaspool. Lepi kokku faktides, millest mõlemad saavad ühtemoodi aru. Sul tuleb osapoole tegevusmotiivides selgusele jõuda, et aidata tal oma tegevust analüüsida. Selgita, millisesse olukorda satuvad tema kolleegid, alluvad, kliendid ning sina ise.
Selleks, et mitte rünnata kritiseeritavat, kasuta mina-väljendeid (vt tabel), mis võimaldab ilma hinnangut andmata öelda teisele, milline on tema tegevuse või tegevusetuse mõju. Parem on kirjeldada oma reaktsiooni ja mitte suruda peale muutust ega sundida jõuga teist aktsepteerima sinu seisukohta. See on kasulik, sest sund võib tekitada vastuseisu või protesti ja kuulajale jääb võimalus ise otsustada, kuidas oma käitumist muuta.
Inimene soovib tegeleda mõtestatud ja olulise tegevusega. Loobu üleliia kiirustamisest ja põhjenda oma seisukohta, miks on vaja muuta tegevust ning näita muutusest tulenevat vastastikust kasu.
Selleks, et vältida kuulaja tõmbumist kaitsesse, tuleb vältida käske, sundi ja otsest hukkamõistu ning ebameeldivaid meenutusi minevikust. Ära “nätsuta” probleemi, vaid liigu kohe lahenduse suunas ja tee konstruktiivne ettepanek.
Ära jäta midagi juhuse hooleks vaid küsi ettepanekuid edukamaks toimetulekuks. Küsi, kuidas toimite edaspidi või kas teemaga seoses on kerkinud küsimusi, millele sa vajadusel meelsasti vastad.
Ära lahjenda sõnumit, kuid väldi ka n-ö ülepingutamist, sest nii kriitika tegemine kui ka selle saamine on enamikule inimestele raske. Nii on sel kalduvus laiali valguda ning haarata kaasa teisi teemasid. Eksisteerib teatud piir kriitika ühekordsel vastuvõtmisel, mistõttu liigset kriitikat ei suudeta “ära seedida”.
Lõpeta komplimendiga, sest sellega garanteerid mõlema osapoole positiivse meeleolu ja teadmise, et kritiseeritud olukord oli vaid osa tema tegevusest ja tegelikult on kritiseeritav töötajana endiselt vajalik ning väärtustatud.
Selliselt toimides rahustad sa inimest ja ennetad ebasoovitavate fantaasiate ja hirmude tekkimist. Tasub meelde jätta, et kunagi ei tasu alustada kritiseerimist tunnustades, küll aga tuleb sellega kritiseerimine lõpetada.
Kritiseerimise reeglid:

Tee endale selgeks kritiseerimise eesmärk

Valmistu eelnevalt

Ajasta täpselt ja vali sobiv koht

Väljendu lühidalt ja selgelt

Ole spetsiifiline ja konkreetne

Kirjelda tegevust ja väldi hinnangu andmist

Kirjelda tegevust või käitumist, mitte inimest

Saavuta ühene toimunust arusaamine, lepi kokku faktides

Kasuta mina-väljendeid

Paku lahendust ja selgita, miks muutus on oluline

Kontrolli, kas sinust saadi aru ja nõustuti

Ole järjekindel

Lõpeta komplimendiga
Sina-väljendi asemel mina-väljend:
Sina-väljendid: “Sa räägid mõttetusi!”, “Oled täiesti valesti aru saanud!”

asetad end vastaspoolest kõrgemale

mõjud süüdistavalt

põhjustad teise poole kaitsesse tõmbumise
Mina-väljendid: “Ma ei saanud aru”, “Ma sain sellest teistmoodi aru.”

asetad vastutuse endale

selgitad enda seisukohti

tekitad usaldust, kuna annad infot endast