Edukas on vaid loov majandus

Igapäevaelu on täis näiteid, mis annavad põhjust rääkida loovuse ja majanduse sümbioosist või vastastikusest käesirutusest, mille tulemusel majanduse kõige nauditavamad õied sünnivad loovusest. Loovus on rakendatud majandusliku edu teenistusse, arvab Audentese ülikooli loovmajanduse lektor Veiko Jürisson.
Et seda sügavamalt mõista, tuleks kindlasti vaadelda infoühiskonna kujunemise üldisi majanduslikke ja tehnoloogilisi muudatusi kolme viimase aastakümne jooksul ning uurida loova innovatsiooni osa teadmistepõhises majanduses. Tegelik üldine huvi ning paisutatud tähelepanu loovuse ja majanduse vastastikku viljakate seoste vastu on tingitud suurel määral asjaolust, et paljudes arenenud riikides on kultuuritööstus tõusnud märkimisväärseks tööandjaks ja heaolu allikaks.
Küll põgusalt, kuid püüaks siiski peatuda mõningatel põhimõttelistel teemadel, et meil alles kujunemisjärgus olev loovust ja majandust ühendav avalik diskursus ei kujuneks laialivalguvaks kultuuripoliitiliseks aruteluks. Hoiatan ette, et kunsti- või kultuuripoliitiline lähenemine on täiesti omaette teema, ühtlasi aga tahan rõhutada ka seda, et loovmajanduse poliitika ei saa kuidagi asendada kultuuripoliitikat. Praeguste arusaamade kohaselt peaksid need mõlemad olema vajalikud ja toimima käsikäes.
Kahte sorti loovus
Loovmajandusest ja loomemajandusest rääkides kõneleme küll ligilähedaselt samast asjast, kuid erinevas kontekstis. Eristus tuleb selgemini esile inglise keeles: creative economy ja creative industries. Kuigi ka siin on tõlgenduse ja määratlemise erisusi, mis tulenevad eelkõige brittide ja jänkide erinevast kogemusest ja tavast. Käibel on veel teisigi lähedase sisuga mõisteid (kultuuritööstus, elamusmajandus jne), kuid siinkohal nendel pikemalt ei peatuks.
Üks loovettevõtluse eksperte John Howkins toob lihtsa eristuse, mille kohaselt on olemas kahte sorti loovust: üks on eneseteostuslik ja isiklik, teine aga suunatud tootmisele. Viimase puhul on loovus seotud eelkõige teadusliku ja tehnoloogilise innovatsiooniga, tänapäevase tööstuse loominguliste ja uuenduslike toodetega, mis vajavad turgu ja tarbijaid.
Kui esimest sorti loovus ei hooli sageli turgudest, vaid ainult omaenda tegevuse tulemustest, siis teist tüüpi, turumajanduslik loovus on siiski paratamatult sõltuv loovatest isiksustest, nende ideedest ja loomingust. Howkinsi loovettevõtlust käsitleva raamatu alapealkiri on kõnekalt sirgjooneline: kuidas inimesed teevad ideedest raha.
Loovmajanduse juures tuleb silmas pidada loovuse ja teadmistepõhise majanduse sünergiat laiemalt. Richard Florida liigitab loovklassi südika eestkõnelejana loovisiksuste alla kõik, kelle tegevuse sisu on uute ideede genereerimine ja teadmiste rakendamine ühiskonna hüvanguks senisest erinevate toodete või protsesside loomisel. Need on inimesed, kes on teadmistepõhises ühiskonnas tootmisvahendite, s.t oma teadmiste omanikud ja valdajad.
Lisaks individuaalsete loomevaldkondade inimestele kuuluvad sinna ka kollektiivsetes loomisprotsessides osalevad isikud, samuti loovad professionaalid, näiteks tarkvara loojad või juhid, kelle põhitöö on mõtlemine. Florida sotsiaalantropoloogiline lähenemine on eriti väärtuslik, mõistmaks loovisiksuste uut rolli ühiskonnas, samas sunnivad tema järeldused, mille kohaselt liiguvad töö ja tootmine tänapäeval sinna, kus on talendid, mitte aga vastupidi, muutma vaadet tänapäeva ühiskonna sotsiaal- ja arengupoliitilistele eeldustele.
Jämedalt võttes on loovus, mida on seostatud eelkõige kaunite kunstide ja kultuuriga, ning majandus kui pragmaatiline inimtegevuse valdkond elanud läbi ajaloo teineteisest lahus. Majandus on andnud kehakatte ja igapäevase leiva ning muid ainelisi hüvesid, loovusest tulenevad väärtused on jäänud üht- või teistviisi elitaarseks, igapäevaselt mittevajalikuks luksuseks.
Samas on vastukaaluks püütud käsitleda loovust kui argimaterialismist kõrgemal seisvat tegevusvormi. Veel hiljuti, kui rõõmustati suurepärase kvaliteediga masstoodete või mugavust tõstvate teenuste üle, mis andsid tunnistust heaolust ja elukvaliteedi tõusust, ei pööranud keegi eriti tähelepanu tarbimise individuaalsusele. Eesmärk oli toota võimalikult paljudele ühesugust õnne ja rahulolu, ühesuguseid asju autodest lauanõudeni. Praeguses tarbimisühiskonnas ei ole asjade olemasolu või hankimisvõimalus enam küsimus, tähtsad on nendega seotud sümbolid ja tähendused.
Elamuste elustiil
Tänapäeva tarbija otsib ning talle pakutakse sümboleid, tähendusi ning nendega seotud elamusi kõikjal. Elamuste tarbimisest on kujunenud paljudele isegi elustiil, mis väärtustab vaid kõike elamuslikku. Siit ka loomemajandusega paralleelselt kasutuses olev elamusmajanduse mõiste. Emotsionaalses mälus endale kohta kindlustada püüdvaid tähendusi ja sümboleid püütakse lisada nii teenustele kui ka toodetele, rääkimata reklaamist ning tohutust elamustööstusest (filmi-, muusika- ja meelelahutustööstus).
Uute ja juba käibel olevate kultuuritekstide baasil luuakse üha uusi ja uusi sümboleid, mis täidavad kohad majanduse väärtusahelates. Võtame kas või Disney tegelased või Tolkieni sümbolite ja tähenduste maailma, mis on sajal ja enamal viisil kaubaks muudetud. Siinjuures on hea koht mõistatada, milliseks võiks saada meie Lotte-loo järelturg.
Teadmistepõhise ühiskonna tekkides on majanduses ja tarbijakäitumises toimunud kaks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia poolt toetatud põhimõttelist protsessi: globaliseerumine ja individualiseerumine. Suhteline rahuldatus esmatarbekaupade ja teenustega ning tarbija oluliselt kasvanud teadlikkus arenenud ühiskondades sunnib kõiki maailma tootjaid olema paindlikud, et vastata tarbijate soovidele; varasem tootja diktaat on asendumas tarbija survega valiku mitmekesisusele ja võimalikult suurele individualiseeritusele.
Viimaste aastakümnete eriti intensiivne tehnoloogiline innovatsioon on muutnud traditsioonilised majandusharud paindlikuks. Infotehnoloogia on sidunud väärtusahela lülid ning turud ülitihedasse konkurentsi. Kust sünnib eelis majandusvõistluses, kui juba homme on kõigile kõik uuendused teada ja järeleaimatavad? Elu sunnib olema püsivalt loov ning otsima lisanduvat väärtust individualiseeriva ja otsiva lähenemise kaudu.
Eesti keeles hiljaaegu kinnistunud loomemajanduse mõistet on kõige kohasem kasutada sektoriaalses tähenduses, s.t turusuhetes või selle lähedastes tingimustes toimivate (mitte riigi lausdotatsiooni nautivate) kunsti- ja kultuurivaldkondade tähistamiseks, milles luuakse väärtusi peamiselt loovusega. Majanduslikult tuleks siin eristada kolme põhimõttelist valdkonda: loome, aineline tootmine ning levitamine ja edasimüük.
Loomevaldkonnas tegutsevad individuaalselt või kollektiivselt (näiteks film) loovisikud ning seda osa eristab teistest valdkondadest just selle erakordsus ja ainulisus. Ülejäänud kaks tiražeerivad ja kauplevad – tegelevad tooteks muudetud loominguga.
Piirid hädavajalikud
Loomemajandust kui loovmajandusest kitsamat mõistet on siiski kasulik eraldi käsitleda, sest erinevalt teistest majandussektoritest on see siiani olnud küllaltki ähmaselt piiritletav. Seetõttu on enamik riike alustanud just sektori kaardistamisest. Sedalaadi raskelt raamistatava temaatika puhul on isegi vaid tinglike piiride tõmbamist paratamatult vaja, kas või selleks, et suunata üksikuna tegutsevaid loovüksusi või -isiksusi koostööle ja ühiseid püüdlusi toetava majandusklastri kujundamisele.
Elu on näidanud, et loomemajanduse mõiste jääb paljudele loomeinimestele võõraks, võib-olla isegi vastuvõetamatuks. Neil on kindlasti õigus, kui nad ütlevad, et majandusega sidumine devalveerib loomingu mõistet, eriti ainukordse individuaalse loomingu seisukohalt vaadates. Samas pole loomingul kunagi olnud nii suurt tarbijaskonda alates kultuurinautlejatest kuni elustiilifännideni, kes võivad samas ise olla loojad teadmistepõhises majanduses, külvates innovatsiooniga igasse eluvaldkonda üha enam loovust.
Veiko Jürisson
Eesti Päevaleht 30.09.2006