Firma juhtimine stiilis “pane pasunasse”

Avo-Rein Tereping
Äripäev 05.06.2000
Oskamatu juhtimine toob kaasa töötajate algatusvõime languse ja võib põhjustada ka parimate töötajate lahkumise ettevõttest.
Traditsiooniliselt räägitakse kolmest juhtimisstiilist – autokraatlik, demokraatlik ja mittevahelesegav. Kuid juhi igapäevategevust analüüsides on otstarbekam kasutada jaotust vähemalt neljaks:
1. IK – instruktsioonid ja korraldused. On otstarbekas distsiplineerimatu või väga väheste oskustega inimeste, näiteks äsja ametisse asunute puhul.
IK stiili kasutades juhendatakse alluvat detailselt selles, mida teha, kuidas teha, kellelt saada ja kellele edastada infot.
2. PL – probleemide lahendamine. Selle stiili puhul lahendatakse koos alluvaga (mitte tema eest!) tööülesannete täitmisel tekkivaid probleeme. Sobib siis, kui alluval on veel vähe kogemusi.
3. PT – psühholoogiline tugi. See sobib siis, kui alluv suudab ja oskab, kuid pole endas kindel, kas tema poolt valitud lahendus on sobiv. Siis tuleks teda lihtsalt julgustada.
4. DG – delegeerimine. Kui alluval on küllalt oskusi ja julgust probleemolukordadega hakkama saada, võib talle delegeerida keerukaid ülesandeid ja otsustamisõigust. Delegeerimine vabastab juhi lihtsamate ja rutiinsete otsustega tegelemisest, võimaldades süüvida olulistesse ja perspektiivsetesse küsimustesse.
Selle skeemi järgi toimivad edukad juhid alluvate arendamisel ja saavutavad väga hästi laabuva meeskonnatöö.
Loomulikult oskab hea juht rakendada kõiki kirjeldatud stiile erinevate alluvatega suheldes.
Organisatsioonipsühholoogid on täheldanud eelnevatest erinevat juhtimisstiili, mida võiks käitumisest lähtudes nimetada stiiliks “pane pasunasse” (PP).
Stiili omapäraks on konflikti põhjuse ootus. Põhjuseks sobib korralduse ebamäärase sõnastuse tõttu juhi arvates ebaadekvaatselt täidetud tööülesanne, puuduliku või moonutatud infoleviku tõttu tekkinud veendumus, et “asi on halb, aga keegi midagi ei tee, nad seal on lollid ja saamatud”.
Kui on leitud konflikti põhjus (mõnel juhul kogutakse põhjusi, neist enne rääkimata), siis “pannakse pasunasse”. Sõnavahetuses on üks pooltest kaitseseisundis, teine pool ründab. Ründaja esitab küsimusi ja kommenteerib neid stiilis “seda oligi arvata”, “ega teilt midagi muud oodata polnudki”, “ma pean vist ise kõik ära tegema” jne.
Ebaedu põhjusi ei analüüsita ega otsita teid ebaedu vältimiseks tulevikus. Eesmärgiks on võimu realiseerimine. Stiili kasutatakse sagedamini ettevõtetes, kus tööülesanded pole küllalt täpselt piiritletud, vastutusalad kattuvad ja toimub terav, kuid sageli varjatud võimuvõitlus.
Põhiliseks juhtimisvõtteks on lakooniliselt ja sageli umbmäärases sõnastuses “see asi tehtagu ära” esitatud tööülesanded. Seetõttu selgub alatasa, et midagi on jäänud tegemata või on keegi teinud midagi niisugust, mis kellegi arvates ei kuulu tema haldusalasse (mis sellest, et ettevõtte huvidest lähtudes).
PP stiili positiivsed küljed on ennekõike seotud võimalusega luua stiili kasutajast kujutlus kui äärmiselt teovõimsast juhist. Samuti võimaldab stiil lühiajaliselt korra majja lüüa, kui mingil põhjusel on töödistsipliin tugevasti logisema hakanud. Mõnikord hakkavad juhid PP stiili kasutama kellegi eeskujul või pärast seda, kui on ise “pasunasse saanud”.
Vaatamata mõnedele positiivsetele külgedele on soovitav seda stiili siiski vältida või kasutada vaid episoodiliselt. PP stiili pikaajaline kasutamine pärsib tugevasti töötajate algatusvõimet ja loovad ning originaalseid lahendusi pakkuvad töötajad lahkuvad, sest originaalsete lahenduste puhul on suurem võimalus eksida ja ka suurem võimalus “pasunasse saada”.