Halb mäng - hea nägu

Ristatud käed, üle põlve visatud jalg - nii ei võida sa teiste poolehoidu! Sinu kehakeel väljendab ainult ühte: tõrjuvat hoiakut! Ka siis kui sa ütled midagi hoopis muud või isegi naeratad. Poolehoid, hukkamõist, rõõm, kurbus, viha või hirm - meie keha reedab ka sõnadeta seda, millises seisundis me hetkel oleme. Tahame me seda või ei.
Teated alateadvusele
Teadlikult juhib inimene ainult väikest osa oma käitumisotsustest. Meid suunab alateadvus, mitte mõistus ega aru. Kehakeel on kõikide inimeste ja loomade ürgseim suhtlusvahend. Oleme ainult unustanud seda teadlikult kasutada ja dešifreerida.
Kehakeele ekspert Samy Molcho ütleb: „Meie tõelist olemust, näitab meie keha. Iga sisemine liigutus, tunne, emotsioon või soov väljendub keha kaudu. Kui meil on avatud meel ja terav silm märkamaks ja mõistmaks keha poolt saadetud signaale ja kommentaare, kulgevad paljud vestlused ja kohtumised palju kergemalt ja edukamalt. Kehakeele tundmine võimaldab vaba ja otsekohest suhtlemist."
Miimika ja žestid - päritud ja õpitavad
Kehakeele omandame me pärilikkuse, õppimise ja jäljendamise teel. Juba sündides on meile kaasa antud algteadmised mitteverbaalsest suhtlusest. Oma kõige primaarsemaid tundeid nagu näiteks viha või rõõmu, võime me väljendada, ilma et seda kunagi varem konkreetselt õppinud oleksime ning kõikjal maailmas tõlgendatakse neid keha liigutusi ja miimikat õigesti. Paljud teised žestid aga omandatakse õppimise teel ja need võivad olla erinevates kultuurides ja seltskondades isesugused.
Kuidas kehakeel mõjub
Keegi meist ei mängi heameelega lahtiste kaartidega. Sageli peame varjame seda, kuidas me end tegelikult tunneme. Avalikkuse ees hoolitseme me selle eest, et välimus ja miimika oleks olukorrale vastav. Tavaliselt kanname me maski ja näitame teistele oma tõelist nägu harva. Parimaks näiteks on naeratus: Me naeratame oma ülemusele, mis sest et me tegelikult sisemiselt hambaid kiristame.
Ebasiiras naeratus on aga kergesti äratuntav, kuna naeratades kõverdatakse üksnes suunurki. Seevastu „ehtsat“ naeratust saadavad tavaliselt ülespoole tõstetud põsed ning väikesed nahapaksendid ja kortsud silmade all. Me jagame alati oma tunnete kohta infot, sõltumata sellest, mida me ise arvame end signaliseerivat. „Ei ole tähtis, mida sa ütled, oluline on see, milline sa välja näed!“ - väidab Samy Molcho.
Puudub retsept interpretatsiooniks
Ühtset ja lihtsat retsepti kehakeele mõistmiseks aga pole. Mitte alati ei tähenda nt nina hõõrumine „mitte meeldimist“. Alati on vaja vaadelda situatsiooni kogu konteksti. Kehakeel ja sõnad, mis öeldakse, on omavahel seotud. Ainuüksi öeldud sõnade põhjal ei jõua see info, mida teine edastada tahtis, terviklikult meieni. Samas ei suuda ka ainult kehakeele kasutamine vahendada meile kogu sõnumi tähendust.
Reetlikud žestid
Kui laps valetab, siis katab ta suu käega. Ka siis kui me vanemaks saame, säilib see alateadvuse refleks, küll veidi muudetud kujul. Täiskasvanu, kes tõtt ei räägi, tunneb samuti vajadust valesid sõnu tagasi hoida. Kuid sageli suudab ta seda impulssi siiski viimasel momendil maha suruda. Käsi maandub ninal, justkui oleks vaja seda sügada.
Kehakeel mõjutab ka inimese enda käitumist
Kehasignaalide muutmine teisendab automaatselt ka meie enda tundeid ja mõtteid. Kui oleme teatud situatsioonides ebakindlad ja näitame seda alateadlikult mingite teatud žestidega, suurendavad just need märgid ka meie ebakindlust. Kes suudab ennast treenida nt ebakindlates situatsioonides oma käsi püksitaskutesse mitte toppida, ei saa lahti ainult ebakindlust väljendavast signaalist, vaid vabaneb ka osast ebakindlusest.
Lihased väljendavad tundeid
Sisemise tunde ja lihaste liikumise vahel on lahutamatu seos. Võid seda ise ka katsetada: tõsta oma kulmud kõrgele ja ürita olla agressiivne. See on peaaegu et võimatu, pigem mõjub koomilisena. Aga kui kulmu „kortsutada“, tuleb vihane olemine päris hästi välja. Mingi liigutus võib tundeid blokeerida, aga ta võib neid ka tekitada.
Kehakeel mõjutab suhtluspartneri käitumist
Kehakeel kutsub alati teises esile mingisuguseid emotsioone. Iga inimene mõjutab oma käitumise ja hoiakutega ümbritsevat. Kui su vestluspartner on agressiivne ei pruugi see tähendada seda, et tal on halb tuju. See võib olla ka reaktsioon sinu enda käitumisele - sinu enda poolt välja saadetud signaali (mis ei ole sinu arvates võib-olla üldsegi agressiivne) peegeldus.
Nii on võimalik tuju tõsta!
Proovi seda lihtsat trikki, et oma tuju minutiga parandada. Hoia pliiatsit hammastega kinni nii, et sa ei puudutaks seda huultega. On teaduslikult tõestatud, et see koormab näolihaseid sarnaselt nagu naeratus või naer ja tekitab ajus hormoone, mis tõesti tuju tõstavad.
Territoriaalne käitumine
Inimestel tekivad oma lemmikkohad - rongis, kohvikus, pargipingil jne. Reeglina on koha valikul tähtis ka mõõdukas vahemaa naabriga. Kohvikus, kus on vabu kohti, ei valita tavaliselt seda lauda, kus juba keegi istub. Distants on väga oluline. Tegemist on vajadusega „oma“ territooriumi või „oma“ koha järele. Seda „oma“ platsi kaitseme me alateadlike signaalidega.
Kellelegi ei meeldi, kui lubamatult tema privaattsooni tungitakse. Enamus reageerivad sellele füüsilise eemaldumisega saavutades seeläbi soovitud distantsi: kas minnakse üldse ära või tõmbutakse kaugemale. Enne seda aga teavitatakse teist oma ebamugavustundest rea signaalidega: trummeldatakse sõrmedega, niheletakse toolil siia-sinna, visatakse jalg teises suunas üle põlve. Väga vähesed inimesed annavad tekkinud pinget edasi sõnadega. Enamus kasutavad oma häiritud olekust teadaandmiseks mitteverbaalset võimalust - kehakeelt.
Suhtlemises eristatakse nelja tsooni
Intiimsesse tsooni (20 - 60 cm) laseme me perekonnaliikmeid: vanemaid, lapsi, elukaaslast. Siiski tuleb elus ette palju situatsioone, kus ka võõrad sisenevad sellesse alasse, nt liftis, ühistranspordis. Kui oleme sunnitud olema sellises olukorras, järgime me aga kindlaid reegleid: väldime silmsidet, põrnitseme põrandat või laseme pilgul määramatus kauguses ekselda.
Personaalne tsoon ulatub kuni 1,2 meetrini. See on mõeldud sõpradele ja tuttavatele. Isikud, kes asuvad sotsiaalses tsoonis (1,2 - 3,6 m), ei kuulu tavaliselt isiklikku tutvusringkonda.
Nn avalik tsoon on piirkond, mida kasutame toidu ja peavarju kindlustamiseks - kunagi oli see jahipiirkond ja põllumajanduslik maalapike, tänapäeval siis töökoht ja linnaosa, kus elame.
Autor: Sirli Sprivul/sekretar.ee
Allikas: 26.august 2009