Head kavatsused ei õigusta töökaaslastega kärkimist

Üks inimene jutustas mulle järgmise loo: „Minu töökaaslane on sageli tõre ja võtab minu kallal iga pisiasja pärast. Kuigi ma tean, et südames on ta hea ja hoiab mind, käitub ta vahel nagu minu ema: esmalt sõimab läbi, siis vabandab ja ütleb mulle, et tegelikult tahab ta ju ainult head... Miks inimesed nii käituvad?“
Inimene ja tema käitumine pole üks ja seesama: käitumine ei defineeri veel inimest ennast. Neurolingvistiline programmeerimine ehk NLP käsitleb sellist nähtust ühe taustaoletusena, mis ütleb, et iga käitumise aluseks on tegelikult positiivne kavatsus. See enim vääriti mõistetud printsiip väidab, et mingis kontekstis on iga käitumine kasulik. Toodud taustaoletuse kohaselt liiguvad kõik inimesed oma vajaduste rahuldamise suunas. See seletab ka ära, miks on soovimatutest käitumisviisidest jõuga vabaneda püüdmine määratud sageli läbikukkumisele.
Erinevate käitumisaktide taga võivad olla erinevad positiivsed kavatsused, mida inimesed endale sageli ei teadvustagi. Nii näiteks võib olla partneri agressiivse käitumise positiivseks kavatsuseks pahatihti kaitse või hirmu positiivseks eesmärgiks turvalisus. Vanemate inimeste puhul kohtab näiteks sageli vastuseisu muutustele. Selle taga võib aga olla kas positiivne kavatsus austada vanu traditsioone, pidada lugu minevikust või kaitsta end, püüdes säilitada või kinni hoida minevikus toimunud positiivsetest asjadest.
Olin hiljuti Tartu Kaubahallis ühte ema ja lapse vahelise intsidendi tunnistajaks, kus lapse kommi-jommile reageeris ema vihaselt: „Kas Sa tõesti tahad, et tuleks politsei ja võtaks sind kinni? Ma ütlesin sulle, et sa ei saa enam täna kommi, mõtle kui palju sa oled täna juba maiustusi söönud. Jää kohe vait!“ Ilmselt on sarnane vaatepilt tuttav kõikidele nii emadele – isadele kui poemüüjatele.
Analüüsides juhtumit positiivse kavatsuse printsiibist (PKP) johtuvalt, võis ema viha positiivse kavatsuse eesmärgiks olla näiteks piiride säilitamine. Vaenulikuks elemendiks tembeldatud politseiga ähvardamise positiivseks eesmärgiks oli aga ilmselt motiveerida last käituma antud olukorras vastavalt ema soovidele ja arusaamadele, kuidas on poes kohane käituda. Lisaks võib välja tuua võimaliku mure lapse tervise pärast, mida rohke kommide söömine võib tõepoolest ohustada. Seega olid ema kavatsused kõik PKP seisukohast positiivsed.
See, et käitumine on tingitud positiivsest kavatsusest ei muuda käitumist „heaks“.
PKP vaid kinnitab, et käitumise korrigeerimine sisaldab endas inimese vaesustund maailmamudelile uute valikute lisamist. Sarnaselt on ka väitnud Albert Einstein, et probleeme pole võimalik lahendada sama tüüpi mõtlemise abil, millega probleem loodi. Seega on vaja muutust, laiemat vaatenurka.
Kuigi inimesed mõistavad vahest oma irratsionaalse käitumise hukka, jätkavad nad ikkagi endist viisi. Vahel aga piisab vaid sellest, et mõistetakse oma käitumist laiemas kontekstis, misläbi võib muutus käitumises toimuda hetkega ja „iseenesest“. Valikute tunnistamisest aga ei piisa alati kasulikuma käitumisviisi algatamiseks. Muutuse esilekutsumiseks on siis vaja aeg maha võtta ja vaadata oma käitumist laiemas kontekstis.
Selleks, et vastavalt PKP printsiibile mõne käitumise või muutusega tegeleda, alusta eeldusest, et kogu käitumine (ka destruktiivne ja piirav) sisaldab endas positiivset kavatsust. Kasulik on eraldada seejuures iseennast ja oma käitumist. Alles seejärel oled valmis avardama oma maailmakaarti, leidmaks rohkem sobivaid valikuid positiivsete kavatsuste edukaks täitmiseks.
Eraldades käitumise negatiivsed aspektid selle taga olevatest positiivsetest kavatsustest, määra järgmiseks kindlaks ja reageeri probleemse käitumise positiivsetele kavatsustele.
Seejärel mõtle läbi, millised võiksid olla teised, kasulikumad käitumisvalikud sama positiivse eesmärgi saavutamiseks. Siinkohal soovitan kasutada ühe tehnikana ajurünnakut.
Seejärel kaalu erinevaid valikuid ning ära lõpeta ennem, kui oled otsustanud kindlalt mõnda aega uut lahendust proovida.
Lisaks võid sõlmida iseendaga positiivselt sõnastatud kirjaliku lepingu, mille riputamine näiteks töölaua kohale aitab sul seda pidevalt meeles pidada. Juhul aga, kui ootava muutus ei too lahendust, alusta seda harjutust otsast peale. Kuna vahepeal on kindlasti avardunud ka sinu maailmamudel, oled teinud ikkagi sammukese lahenduse suunas.
See, kas käsitletud positiivse kavatsuse printsiipi aktsepteeritakse või mitte, on uskumise küsimus. „Sa oled see mõte, mida mõtled“ on öelnud Goethe. Kui me tahame aga uskuda, et inimesed on halvad ja nende kavatsused tingitud pahatahtlikkusest, siis sellisena me elu ka kogeme. Vastasel korral aga anname endale paratamatult kõik eeldused selleks, et olla õnnelik.
Andrus Kahn
Postimees, 19.10.2004