Ilma stressita tööd pole olemas

Raul Veede
Ekspressjob.delfi.ee 05.02.2009
Me oleme harjunud lugema sellest, et tööstress on ohtlik me elule ja tervisele. Aga kas see tegelikult ongi nii?
Umbes kord nädalas ilmub mõnes lehes artikkel, mis hoiatab, et stress tuleb ja tapab. See äikesepilv kõrgub iga töötaja horisondil. Briti tervishoiuministeeriumi mullune uuring näitas, et rohkem kui kolmandik haigestumistest tuleneb tööstressist. Guardiani andmeil kaotatakse igal aastal seetõttu 13,5 miljonit tööpäeva.
Samas on stressi mõiste laiali valgunud. Kasutusel on üle 600 stressi definitsiooni, nii et igaüks tähistab selle sõnaga kõike, mis talle meeldib - või pigem ei meeldi. Me õpime nägema stressi kõikjal, kuni hakkame seda surmatõveks pidama.
Tegelikult võib meil olla rohkem abi sellest, kui me tõele näkku vaadates tunnistame, et igas töös on oma raskused. Kas me näeme neis aga põhjust masenduseks või väljakutset enda nutikusele ja vastupidavusele, sõltub ennekõike meist endist.
On inimesi, kes oskavad iga raske kliendi maha rahustada. On inimesi, kes saavad hakkama kuhjuva töökoorma ning keerulise iseloomuga kolleegidega. Kuidas nad seda suudavad?
Enamasti sõltubki probleemide lahendamine sellest, kuidas me neile läheneme. Kui me usume algusest peale, et saame neist jagu, siis tavaliselt saamegi. Probleemid nõuavad meilt arukust ja jaksu, need aga sõltuvad suuresti sellest, kas me ise endasse usume.
Muidugi on inimesed erinevad. Mis on ühe jaoks vahva väljakutse, murrab teise selgroo. Mõni meist on tõepoolest vales ametis ning oleks mujal hoopis õnnelikum. Ent tõsi on seegi, et keegi ei palka võõrast inimest tegema midagi, mis on lihtne ja kerge.
Sa ei ole liiga suures stressis, kui:
sa oled pärast tööd väsinud, kuid enesega rahul;
sa vabaned stressist kiiresti ning järelmõjudeta;
sa ei tunne end kogu aeg surve alla olevat ning saad vahepeal lõõgastuda;
sa tunned, et kontrollid olukorda;
sa usud, et saad kõigega hakkama;
sul on kõrge saavutusvajadus ning sa otsid ise väljakutseid.