Juht valimas kahe hea vahel

Urmo Vallner
Äripäev 24.11.2003
Ühel päeval leppisin kokku kaks kohtumist sõpradega. Mõlemad tahtsid nõu küsida. Probleemid, mis neid vaevasid, olid sarnased.
1. Esimene sõber, nimetame teda Jüriks, seisis raske valiku ees. Üks tema alluvatest, Alli, on väga hinnatud spetsialist. Ja mitte ainult hinnatud! Alli on Eesti-suguses konnatiigis ka väga haruldane spetsialist. Tema töökogemus Jüri juhitavas ettevõttes ei ulatu küll eelmisesse sajandisse, kuid paari tööaasta jooksul on ta palju õppinud ja asendamatuks muutunud. Paraku on Allil nende paari tööaasta jooksul ilmnenud teinegi “oskus“ – pingete tekitamine meeskonnas.
Nädal tagasi oli üks meeskonnaliige käinud Jüri juures ja pannud lauale lahkumisavalduse, tuues põhjuseks viimase aasta jooksul teravnenud suhted meeskonnas. Jüri andis endale aru, et tal on valida kahe võimaluse vahel: asendada lahkumisavalduse esitanud spetsialist uuega või paluda Allil lahkuda.
Esimene lahendus – Alli töölejätmine – on ettevõtte seisukohast õige, sest Alli väljavahetamine läheks firmale kalliks maksma. Kindlasti pole võimalik Eestist sellist spetsialisti leida ja uue inimese väljaõpetamine võtaks vähemalt aasta. Teinegi lahendus – Alli vallandamine – on ettevõtte seisukohast õige, sest kui Alli tööle edasi jääb, pole ülejäänud meeskonnaliikmete motivatsioon just ülearu suur ning üks osa neist lähiajal kindlasti lahkub. Lahkujate asemele on võimalik küll leida uued inimesed, kuid kauaks nemadki “halba õhku” hingata tahavad?
2. Teine kohtumine oli rohkem seotud sõbra isikliku probleemiga. Urmas on aastaid teeninud ühte ja sama ettevõtet. Hiljuti võimaldati tal heade töötulemuste eest osaleda pooleaastasel juhtimiskoolitusel Inglismaal. Ettevõttele läks koolitus maksma suure hulga raha. Ja nüüd, pool aastat pärast koolitust, tehti Urmasele teise ettevõtte poolt ahvatlev tööpakkumine. Urmaselgi oli valida kahe variandi vahel: olla ettevõttele saadud kalli koolituse eest lojaalne või tõusta karjääriredelil ja suurendada oma sissetulekuid, mida praegune ettevõte talle ei paku.
3. Paar päeva hiljem sattusin vestlema börsiettevõtte juhatuse liikmega. Jutt veeres jällegi juhi valikutele ning ta meenutas hiljutist juhtumit. Tema ettevõte on kaua olnud ühe mobiilsideoperaatori suurklient. Hiljuti rääkis ta operaatoriga läbi ja suutis kõne minutihinda ettevõttele veidi soodsamaks kaubelda. Saamaks kinnitust, et tehtud pakkumine on atraktiivne, võttis ta konkureeriva pakkumise. See aga osutus oluliselt soodsamaks. Kuna pikaajaline lepingupartner kinnitas, et tema poolt on tegemist parima võimaliku pakkumisega, otsustas ettevõte sõlmida lepingu uue operaatoriga. Saanud lepingu lõpetamise teate, leidis ka senine operaator kiiresti võimaluse hinda konkurendist veelgi madalamale viia. Börsiettevõte oli nüüd valiku ees: kas vahetada operaatorit, väljendades koostööpartneritele kindlat moraalset seisukohta – millist käitumist partneritelt oodatakse, või loobuda operaatori vahetusest ning võita majanduslikult.
Kuidas sellises situatsioonis käituda? Millest otsustamisel lähtuda, kui on valida kahe õige vahel?
Otsides abi teooriatest, leidsin ärieetika professori Joseph L. Badaracco, Jr. raamatu “Defining moments: when managers must choose between right and right”. Autor kirjutab: Panused on kõrged: õige vs õige valikuteks on otsustavad hetked, mil juhid paljastavad, panevad proovile ja kujundavad – vahetevahel pöördumatult – ise enda ja organisatsiooni põhimõtteid. Siiski ei anna raamat kindlat käitumismudelit.
Igapäevaelus peame kahe õige vahel valides ise leidma tasakaalu ettevõtte ja enda põhiväärtuste ning pikaajaliste eesmärkide vahel. Valikuid tehes ei tohi me lähtuda lühiajalisest kasust või hetke heast tundest. Jõudmaks visioonini, peame olema paindlikud ja valmis muutuma, säilitades seejuures põhiväärtused.
Machiavelligi kirjutas: …eks leita ju kõike hoolikalt arvesse võttes mõni voorusena näiv asi, mille järgimine viiks vastu hukule ja mõni teine, pahena näiv asi, mis viib järgimisel turvalisuse ja heaoluni.
Machiavelli “Valitseja“ XV peatükk