Kehakeel on hinge peegel

Suhtlemise kuldreegel ütleb, et tuleb osata kuulata silmade, südame ja kõrvadega, sest suhtlemine koosneb nii sõnalistest kui mittesõnalistest elementidest ehk kehakeelest. Kehakeele ülesandeks on täiendada sõnade kaudu suhtlemist. Kuidas saada aru, mida kaasvestleja tahab öelda oma kehahoiaku, zhestide, pooside, silmavaate, näoilme, personaalse ruumi ja hääletooniga?
Kehakeelt võib võrrelda ükskõik missuguse keelega, mis koosneb nagu iga teine keelgi sõnadest ja lausetest. Iga liigitus sarnaneb sõnaga, mil on olenevalt kontekstist erinev tähendus. Eristatakse 135 kehakeeleväljendit ning koguni 85 pea- ja näoliigutust.
Kehakeele teerajajaks peetakse Charles Darwinit, kelle uuringud tõestasid, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone suures osas sarnaselt. Ei teata, kas sõnadeta signaalid on kaasasündinud, päritavad või on neid võimalik omandada. Uuringute põhjal jõuti tulemuseni, et zheste saab liigitada:

• kaasasündinud (näiteks naeratamine, viha ja rõõmu näitamine)


• geneetiliselt päritavad (nt käte ristamine. Tavaliselt tunneb inimene end mugavalt vaid siis, kui pealmine on näiteks parem käsi. See ongi geneetiliselt päritav.)


• omandatud


• kultuurilised (ühel liigutusel võib mõne rahvuse jaoks olla mingi kindel tähendus. Ettevaatust väliskülalistega!)

Kehakeel reedab
Inimesed mõistavad kehakeelt instinktiivselt, kuid enamasti me eirame selle mõju suhtlemisele. Head suhtlejad oskavad kehakeelele tähelepanu pöörata ning vajadusel seda ka suunata ja juhtida. Kehakeele mittevaldamine võib aga põhjustada probleeme nii tööl kui ka isiklikus elus. Näiteks kui sekretäril on ülbe hoiak või on tema hääletoon üleolev, võivad tagajärjeks olla suured konfliktid nii ülemuse kui kaastöötajatega.
Kehakeel peegeldab tundeid kõige täpsemalt. Teame ju kõik ütlust ”suu laulab, süda muretseb”. Suu võibki “laulda”, kuid kehakeel annab pildi sellest, mida inimene tegelikult mõtleb ja tunneb.
Kehakeelt saab õppida ja arendada ning hea tahte korral on võimalik ka halbadest kehakeele harjumustest lahti saada.
Mida tuleks sekretäritöös kehakeele puhul silmas pidada?

• Silmavaade on inimese hinge peegel. Meeldiva suhtlemise juurde kuulub pilkkontakt. Kui inimesega rääkida nii, et silma ei vaata, võib see põhjustada ebameeldivusi ja asjatuid pingeid.


• Näoilme kõneleb reaktsioonidest ja tujudest. Sekretär peab oma näoilmet kogu aeg jälgima, sest näoilme peegeldab meeleolu. Tihti ei pane me ise tähelegi, mis nägu oleme. Tavaliselt maname küll kohe näole naeratuse, kui näeme, et keegi siseneb. Kliendil pole aga kuigi meeldiv näha talle kasvõi hetkeks vastu vaatavat mossis või kogu maailma peale pahast nägu.


• Pingeliste olukordade puhuks aga tuleb leida üles sisemised jõuvarud ja positiivne energia. Paraku on juba nii, et sekretäri kirjutamata töökohustuste hulka kuulub hea töömeeleolu hoidmine ja särav naeratus.


• Hääletoon on viis, kuidas me sõnu väljendame. Just hääletoon annab kaasvestlejale edasi tegeliku sõnumi.


• Tuleb jälgida, kuidas end väljendame, häälekõla, tooni, rütmi ja rõhku, sest muidu võib tekkida arusaamatusi. Telefonis pahaselt nähvav või teadet kliendile ette vuristav sekretär ei jäta head muljet.


• Kehahoiak kajastab isiksust, emotsioone ja suhtumisi. Jälgi seljahoiakut ja peakallet. Kui tahad, et sust lugu peetaks, ole enesekindel ja jälgi rühti. Kui istud kössis, jätad loiu ja alistuva mulje. Nii võivad tekkida probleemid enesekehtestamisega. Püüa olla tasakaalukas.


• Zhestid kõnelevad emotsioonide olulisusest ning seda on ilmselt kõige raskem kontrollida. Tuleks jälgida keha ja käte-jalgade liigutusi. Osadel inimestel on kalduvus näiteks kätega vehkida (kujutage end ette kliendina, kes kohtub tuuleveskina vehkleva sekretäriga!) või närvi minnes teatud liigutusi teha. Teadlikult võime selliseid reaktsioone vähendada.


• Personaalne ruum ehk distants väljendab staatust, suhtumist, reageeringuid ja lähedust. Igal inimesel on oma isiklik distantsivajadus. Selle mittetunnetamine võib suheldes vastuolusid tekitada. Näiteks tuleb olla ettevaatlik teise inimese puudutamisel (või sõbralikul patsutusel), kui ei olda kindel, kas see ikka teisele meelepärane on. Sekretäritöös toimib pigem mõõdukas vaoshoitus kui liigne läheduseotsimine.

Suhtlemisel tuleb niisiis arvestada mõlemaid - nii sõnu kui kehakeelt. Kui pöörame iseenda ja teiste sõnatutele signaalidele piisavalt tähelepanu, oleme oma töös ja isiklikus elus märksa õnnelikumad.
Andmed pärinevad OÜ Inscape Koolituse juhtivkonsultandilt Katrin Kauritilt ja Internetist.

Autor: Maris Veerus 20.04.2005
Allikas: www.sekretar.ee