Kuidas õieti kritiseerida

Elve Laasik
Postimees 03.11.1999
Teie kolleeg on keeranud kokku paraja supi ja te otsustate teda põhjalikult kritiseerida.
Sõna "kritiseerima" konsultatsioonifirma PMI Eesti konsultant Anni Vaher kasutada ei soovita. See sõna on halva maiguga, inimene asub kohe kaitsepositsioonile ja on valmis ründama, kui ta kuuleb, et tema tegusid hakatakse kritiseerima.
Vaheri sõnul on parem öelda, et tahan teha märkuse. "Niiviisi suhtudes motiveerite kaasvestleja positiivseks kontaktiks," rõhutab Vaher. Märkusel on motiveeriv mõju, kui seda tehakse heas kontekstis.
"Päheistumise ja sõimuga pole võimalik kedagi paremini tööle panna," väidab Anni Vaher.
Oluline pole Anni Vaheri hinnangul mitte keskendumine juhtunule, vaid sellele, et seda enam ei juhtuks. Hea ja selge kontakti hoidmist ei soodusta ka absoluutsed hinnangud ja võrdlemine (tark-loll, eile-täna), hoiatused (ole ettevaatlik, ära eksi) - need teevad inimese pigem ebakindlaks.
Hirm vigu teha on halb motivaator. Karistuse vältimise hirmus ei hakka töötaja püüdlikumalt tööle ega saavutata paremaid tulemusi.
Väga oluline on pidev tagasiside. "Kui korraldasite näiteks firmas klientidele mõeldud ürituse, siis leidke aega, istuge maha ja arutage toimunu läbi," soovitab Anni Vaher. Oluline on teada saada, mida üks või teine töötaja tundis, mis läks hästi, mida saab järgmine kord paremini teha, mida on kõikidel sellest õppida jne. Niiviisi saab vältida edaspidi valesid otsuseid.
Üsna palju kasutavad firmad viimastel aastatel tulemusvestlusi (arenguvestlusi) oma töötajatega. Põhjaliku arutelu tulemusena saab juht teada, mida töötaja on viimasel aastal teinud, mis on tema töös õnnestunud, mis mitte. Samuti on võimalik läbi arutada plaanid järgmiseks aastaks. Ühelt poolt saab tulemusvestluse abil teada, kui palju töötaja on professionaalsel tasemel edasi arenenud, teisalt aga ka seda, kuidas sujub tema koostöö kolleegidega, mis teda kollektiivis häirib jne.
"Kunagi ei saa unustada tõsiasja, et me kõik oleme inimesed ja igal inimesel on õigus teha vigu," ütleb Vaher. Sellest lähtudes ei tasu töötajatelt nõuda võimatut - mitte kunagi ei tohi eksida.
Märkuste tegemisel:
valige õige aeg, sobiv koht ja olukord,
rääkige käitumisest, mitte inimese isiksusest,
selgitage täpsemalt, mis on valesti,
lahenduse leidmisel andke initsiatiiv töötajale, siis te ei pärsi tema initsiatiivi ega vähenda vastutust,
hoiduge hoiatustest ja näägutamisest,
ärge nõudke võimatut, uskuge, et inimene tahab anda oma parima,
jõudke selgele kokkuleppele, mida tuleb teha, kuidas tuleb teha, millal on tähtaeg, kas on toetust vaja jne.