Mõtteid väärtustest

Väärtuskasvatuse ja ühisväärtuste otsimise kontekstis oleks ilmselt mõttekas vaadata tagasi, et minna edasi – eelkõige tuleks pöörduda tagasi algmõistete juurde. Ühiskondlikus debatis on viimasel ajal kerkinud esile ligimesearmastuse temaatika. Millest me räägime, kui räägime armastusest?
Eestis pole palju kuulda-lugeda sotsiaaldemokraatlikest ja kristlikest väärtustest – kui, siis välismaalaste suust ja sulest. 15 aastat Eestis elanud Soome ajakirjanik Sami Lotila kirjutab, et 20 aastat „on küllalt pikk aeg uuele ühiskonnakorrale vastava väärtussüsteemi tekkimiseks. Põhjamaiseid ehk kristlikule ja sotsiaaldemokraatlikule maailmavaatele tuginevaid jooni kohtab Eesti väärtussüsteemis aga üsna vähe. Eestlaste väärtused sarnanesid 15 aasta eest Põhjamaade omadega rohkem kui praegu” (Kopli tramm, EE, 9.10.08). Pilk kõrvalt näitab seega, et Põhjamaadele iseloomulikele väärtustele lähenemise asemel viib valitud tee meid teises suunas ja vahe järelikult suureneb.
Vabadus, võrdsus, vendlus
Me justkui häbeneme rääkida tegelikest inimlikest väärtustest. Teinekord võtame küll jutuks õigluse ja solidaarsuse pluss „Vabaduse, võrdsuse, vendluse”, kuid see oli poliitiline loosung, proletariaadi nõudmine, mille nimel barrikaadidele tõusta ja surra. Samas kui näiteks usk, lootus, armastus on ilus unistus, mille nimel elada. Vabadust, võrdsust, vendlust tõlgendab igaüks erinevalt, oma tasandilt ja vastavalt ka tegutseb. Vabadus millestki või vabadus millekski? Kas võrdsus igaviku palge ees või lihtsalt püüd olla nende kõige võrdsemate vääriline? Usuga on aga nii, et üsna kõik on uskumise asi ja eriti just tippteadus. Teaduse tegemine taandub lõppkokkuvõttes sellele, et me usume midagi, oleme milleski veendunud, kirjutab fotosünteesi uurija akadeemik Agu Laisk Hariduses 9–10/2008: teaduslik maailmavaade on usk mudelitesse, mida pole veel kummutatud.
Suurim neist on armastus
Häbenedes kristlikke väärtusi, häbeneme üldinimlikke väärtusi. Armastuse kolmainsuslik tähendus (jumalik armastus, ligimesearmastus, naise-mehe vaheline armastus) ei ähmasta, vaid pigem täpsustab mõiste sisu. Üksnes kolmejalgse järi peal võib ennast kindlalt tunda – see tähendabki järjepeale saamist.
Mida võis apostel Paulus silmas pidada, kui kirjutas: „usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus” (1Kr 13:13)? Mees, kes oli algul äge kristluse vaenaja, pöördus nende sõnadega kreeklaste poole. Ja sihtgrupp sai väga hästi aru, mida taheti öelda – palju paremini kui meie praegu. Antiik-Kreeka filosoofia käsitas armastust (eros) kui vaimset väge, algprintsiipi – selle ürgse, iseenesest tekkinud kosmogoonilise jõu mõjul arenes kaosest kord. Armastus peab praegugi korda üleval. Ürgkaose pimedusest sündinud armastus lõi endale kaaslaseks valguse, enne maa ja taeva teket – samuti kui kristlaste pühakirjas, vrd „Jumal ütles: „Saagu Valgus!”” Kui kristlaste „Jumal on armastus” (1Jh 4:16), tähendab see, et absoluut, kõiksus, igavik (kuidas me teda siis ka ei nimetaks) on armastus. Pole palju uut võrreldes antiikfilosoofilise lähenemisega.
Kui ei ole armastust, pole mitte midagi – eriti mitte vabadust, võrdsust, vendlust. Paulus kirjutab: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, oleksin ma kumisev vasknõu või kõlisev kuljus; kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja tunnetaksin kõike ja oma usuga võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi” (1Kr 13:1–2). (Mägede teisaldamise kohta usu jõul: teadlase ja tehnokraadi usk võib palju rohkematki korda saata, minna elu ja surma aluste kallale.)
Õppida armastusest
Kõlbeline täiustumine oli tähtis nii Sokratesele (470–399) kui Kristusele, kelle kummagi ideid tunneme üksnes õpilaste kirjapandu järgi. Mõlema puhul avaldas nende elu ja surm õpe¬tusest rohkem mõju. Sokratese mõistsid surma Ateena demokraatia juhid. Iseloomulikult käsitas Sokrates erootikat kui õpetaja ja õpilase vastastikust sümpaatiat, mille kaudu mõlemad vaimselt ja kõlbeliselt täiustuvad: eros/armastus on tal hinge ja vaimu täiustumise iha. Vrd Saalomoni tarkuse¬raamat 6:17: „Sest tarkuse tõeliseks alguseks on õpihimu, hool õppida oleneb aga armastusest.”
"Mõte" Karl Kello
Õpetajate Leht 7. november 2008