Oma huvide kaitseks õppige ütlema "Ei!"

Andrus Kahn
Postimees, 27.04.2004
Sageli kurdavad inimesed, et neil on raske Ei öelda, sest nad ei soovi kellegi teiste haavata. Nii võetaksegi enesele kohustusi, mis tekitavad suuri lisapingeid nii tööl, perekonnas kui sõprade hulgas. Siinkohal mõningad näpunäited ja soovitused enesekehtestamiseks.
Tavaliselt mõistetakse enesekehtestamise all agressiivset käitumist, kui kehtestaja prõmmib rusikaga vastu lauda, olles eesmärgi saavutamise nimel valmis kas või üle laipade marssima. Tegelikult aga on enesekehtestamine efektiivse suhtlemise alus. Vestlussituatsioonis tähendab see samaaegselt enda selget ja hinnanguvaba väljendamist ja vastaspoole aktiivset kuulamist. Mida puudulikum on üks neist omadustest, seda enam mõjutab see inimese sotsiaalse küpsuse astet ning tema suhteid.
Oma huvide ja seisukohtade kaitsmiseks ning enda kehtestamiseks tuleb õppida ei ütlema paljudes olukordades. Keeldumine, sh ei-ütlemine on paljudele raske, sest seda seostatakse isekuse ja hoolimatusega, mistõttu ei suudeta seda väikest kahetähelist sõna vajalikul hetkel öelda... Ometi tahaks. Sellega kaotatakse kontroll oma elu üle ja allutakse teiste nõudmistele ning soovidele.
„Ah, mis sa üüd, teen sulle ööbimisega niigi palju muret, ära mulle neid linu küll enam otsi“ on näide allaheitliku inimese mõtteviisist. Ennast kehtestav käitumine kätkeb endas nii teisega arvestamist, kui ka hoolimist enese vajadustest.
Lisaks on inimestel sageli raske ei öelda ka seetõttu, kuna see eeldab otsustamist ja/või valiku tegemist. Öeldes jah nädalavahetusel kursustel osalemisele, tuleb öelda ei puhkusele koos perega. Et öelda jah omaette olemisele, tuleb ei öelda ajaveetmisele pere või sõpradega.
Ütle süütundeta ei!
Ära ütlemistesse tuleb suhtuda loomulikult, arendades välja enda isikliku ja konkreetse ei-ütlemise viisi. On tähtis, et ei-ütleja teaks, miks ta seda teeb. Sageli kardetakse keeldumise tagajärjel suhete ajutist kahjustumist, unustades, et keeldumine on seotud vaid ühe konkreetse asja või inimese suhtes ja et see on ajutine.
Ei-ütlemine olgu konkreetne ja kindel. Põiklev, vabandav, vihjamisi öeldud või ebamäärane enesev äljendamine tekitab vaid segadust ja raskendab keeldumist. Samuti ei pruugi püüdlikult üliviisakas ei mitte pärale jõuda või võib teises tekitada tunde, et kui nüüd veel natuke peale käia, muudaks vestluspartner peagi oma seisukohta.
Lakoonilise ja ühesõnalise eitusega piirdumist võib teine osapool tõlgendada kui vaenulikkust, mis võib omakorda tekitada põhjendamatut vastuseisu. Keeldumisel ei tohi ette-taha vabandada: iga ühel on õigus keelduda.
Ebamäärasena mõjub ka ebalev olek või ebakonkreetsus. Resoluutne ja kehakeelega kooskõlas öeldud ei lisab kindlust ütlejale eneselegi. Vajadusel võib keeldumisel kasutada lisaks peegeldavale kuulamisele väga konkreetseid põhjendusi. Näiteks „Ma ei saa seda ülesannet vastu võtta, sest mul on vaja homseks koosolekuks valmistuda“. Kui aga seegi ei jõua teisele kohale, võib välja tuua nn konkreetse kahju, mis sageli kergendab ei ütlemise aktsepteerimist: „Ma ei laena sulle seda uuringu kokkuvõtet, sest ilma selleta ei saa ma valmistuda homseks aruandekoosolekuks“. Soovi korral võib lisaks välja tuua ka reaalse hinna, mida tuleks nõustumise korral maksta: „Sa siis tahad, et ma tõlgiksin tänase öö jooksul tasuta ära sinu homse mahuka konverentsi ettekande?“. Kui ära ütlemine on ajutise iseloomuga, pehmendab seda sidumine tingimustega, näiteks: „Ma vastan teie pakkumisele peale seda, kui olen oma juristiga nõu pidanud“.
Mitte ei-ütlemine ehk alistuv käitumine tuleneb ühiskonnast ja on oma väärtustes ja uskumustes kultuurispetsiifiline. See on seotud ühiskonna moraalistandardite ja üldise hinnangu andmise lembuse või kultuursusega. Kes meist siis ei mäletaks oma lapsepõlvest „kehtestavat käitumist toetavat“ kasvatusmeetodit stiilis „Me lepime ilma vaidlemata kokku, et sa oled kell kümme kodus ja punkt.“. Või „Kuidas sa julged nii oma isaga rääkida! Palu kohe vabandust“, „Pea meeles, et ma ei taha seda sinu suust enam iialgi kuulda!“.
Ka koolis kujunevad üldjuhul välja oma nn oivikud või lemmikud, kes ei vaidle kunagi vastu, on hoolsad ega õõnesta õpetaja autoriteeti, vastupidiselt koolis üsteemile oma arvamust omavatele õpilastele. Ja sageli pole viimased sugugi pahatahtlikud. Uuringutega on tõestatud, et endine „normikeskne“ haridussüsteem ja õpetajate puudulikud suhtlemisoskused suutsid lapses spontaanse õpihimu hävitada hiljemalt neljanda-viienda klassi lõpuks. Ehkki tänapäevane haridussüsteem on muutumas, on terved põlvkonnad ülesse kasvatatud agressiivset käitumist pjedestaliseerides.
Kuigi suhtlemine on inimarengu üks suurimaid saavutusi, pole keskmine inimene kuigi osav suhtleja. Samas näitavad uuringud, et suhtlemisalast kompetentsust on võimalik arendada igal inimesel, hoolimata tema east, soost, kultuurilisest kontekstist või rassist. Ka meie koolitamise kogemused toetavad USA Missouri Ülikoolis läbiviidud uuringut, millest selgus, et 85% kehtestamiskoolituses osalenuist kogesid oma elus suuri muutusi ja kasutasid järeluuringu andmeil õpitut ka veel mitmete aastate möödudes.