Partnerluse rakendamine juhtimises

Mait Rungi
Äripäev 03.02.2003
Partnerluse rakendamisel ettevõtluses võiks võtta eeskujuks perekonna mudeli, mis soodustab inimesekeskset lähenemist.
Partnerluse sõna kohtame Eestis advokatuuride nimedes. Üldine arvamus peab seda samaväärseks aktsionäriks olemise või igaks kliendisuhteks, pelgalt ilus laen Läänest. Partnerluse näol on aga tegemist millegi kvalitatiivselt enamaga, mis on enda toimimist tõestanud. Korporatiivtasandil on ühinemised ja ülevõtmised saamas möödanikuks, asendudes ettevõtete omavahelise partnerluse ja allianssidega.
Tootmiselt teenindusühiskonda liikumisega, teadmustöötajate ajastu terendamisega on tõeline muudatus toimumas aga ettevõtte siseselt. Juhtimine muutub osalusjuhtimiseks. Intellektuaalsel kapitalil põhinevates ettevõtetes soovitatakse töötajaid käsitleda järjest enam partnerite või vabatahtlikena, sest nad teavad rohkem kui ülemused, nende omanduses on peamise töövahend – aju, mis teeb nad iseseisvaks ja kui neile ei pakuta inimesekeskset töökeskkonda ning käsitletakse alluvatena siis nad lahkuvad. Partnerluse tendents ja sügavus turunduses on põhimõte - ela koos kliendiga.
Teadmustöötajaile näib sobivaimaks keskkonnaks olevat väikeettevõtlus. Kapitali vajadus ei ole suur. Kui varasemalt oli väikeettevõtetel suur osa peale kriise majanduse ülesaitamisel, siis praegu sarnaneb ettevõtluskeskkond pidevale kriisile. Väikeettevõtluse populaarsus peitub nende paindlikkuses ja võimes paremini eristuda saabunud võrdväärsete kaupade/teenuste tihedas globaalses konkurentsis. Üheks peamiseks vastuargumendiks väikeettevõtlusele tuuakse kuludega seonduv, kuid kululiidri eelise tagaajamine ei ole tänapäeval enam hinnatav eristumine. Intellektuaalsetes firmades ei ole vaja heade ideede teostamiseks suurt hulka inimesi. Suurus võib neile tulla kahjuks: välja kujunemata jääb produktiivse töökeskkonna jaoks vajalik ettevõttekultuur, kaob üldine pilt koos motivatsiooniga – puudub inimesekeskne lähenemine.
Eesti ettevõtted on väiksed, mis annab alust arvata, et meil on inimese väärtustamisega kõik korras. Tegelikult on inimese kesksus üks Eesti nõrgimaid küsimusi. Partnerluse vormi kasutavad vähesed edukad, ülejäänud minetavad oma väiksusega kaasa saadud inimesekeskse lähenemise kasvuga. Mis on siis see ettevõtte suurus millest me üle ei ole?
Meie nõrkuse allikateks on mitmed meie kultuuriruumis väljakujunenud ja omavahel põimunud jooned, mõned neist: individualism, maskuliinsus ja patriarhaalsus. Liberalism on meid makrotasemel kaasa aidanud kiire arenguga, kuid liberalism on lisaks riigi osaluse vähendamisele ka uuendusmeelsust ja üksikisiku õigusi toetavad põhimõtted. Viljeletud ðokimajandusel ei ole liberalismi ega ka kapitalismiga midagi pistmist, kui inimesevaenulik ja kunstlik nõudlus-pakkumine. Aeg oleks liberalism oma õiges tähenduses tuua ettevõtluse tasemele, inimsuhetesse.
Klassikalised majandusteoreetilised mudelid töötavad keskmiste ja suurte ettevõtete korral. Mida kasutada väikeettevõtluse korral? Mudeli kasutatavus sõltub tema keerukusest. Analoogia millegi tuntuga muudab mudeli alati arusaadavamaks. Nii võrreldaksegi tänapäeval ettevõtteid järjest enam elusorganismidega (Geus, Wheatley). On see nüüd linnastumise ja kitsa spetsialiseerumise valguses toimuv võõrandumine loodusteadustest või midagi muud kuid need mudelid on praktikas visad juurduma. Soovitatav partnerluse vorm ja meie ettevõtete väike suurus lausa kutsub sobivaks analoogiks võtma – perekonna. Pereeluga on enamus meist ühel või teisel moel tuttavad – alates lapseeast ja paljudel on ideaalperekonna kuju teada, seda erinevalt ettevõtetest kus visioonid puuduvad. Pereelu analoog aitab meid mõttemaailma korrastamisel sammu edasi, enne kui detailsemates küsimustes jõutakse psühholoogia hämarate soppideni, muidugi on perepsühholoogia laialt uuritud valdkond, st. kes soovib saab lisatarkust edasi otsida.
Ettevõtte ja perekonna vahel saab palju seoseid tuua. Alustades eksistentsiaalsetega: omanikukeskselt on perekonna loomise põhjus sarnane ettevõtte omaga – eesmärkide saavutamiseks mida üksinda ei ole võimalik saavutada. Töötajakeskselt pakub perekond sedasama mida töötaminegi – kindlustunnet. Viidatud eksistentsiaalsel alustel baseerub enamus kooselusid, ülejäänud rajanevad armastusel.
Ettevõttesse saab pereelust palju kasulikku üle võtta
Õige inimene. Kõige alus, kõik muu tuleneb sellest. Õige inimene peab muuhulgas kaasa tulema suunamuutustega (Collins).
Usaldus – kooseksisteerimise alus. Võid armastada kuid usalduse puudumisel kooselu laguneb;
Teadmised – usalduse alus. Pead teadma partneri minevikku, olevikku ja tulevikku. Ka konkurenti võib usaldada. Tänapäeva ettevõtted võivad ühes lõigus olla partnerid ja teises konkurendid;
Suhtlemine. Inimaju peamiseks töövahendiks saamisel kehtib see ettevõtluses: koosolekud, seminarid, ajurünnakud ja mitteformaalsed viisid on kõik väga tähtsad;
Püüe teineteisest aru saada, mis paneks muidu tõukuvad rikastavalt tõmbuma;
Tolerantsus. Perekonnas inimesed erinevas vanuses leiavad kõik mõistva suhtumise – veri on paksem kui vesi. Ühiskonnas ja ettevõtteis see nii ei ole. Vanusega seonduv saab sündivuse vähenemise valguses olema ettevõtluse üks põhiküsimuseks (Drucker).
Pühendumine. Selles on mõlemail, nii ettevõtteil kui ka perekondadel õppida. Ettevõtteis sageli küll näiliselt tehakse tööd, pühendumist leiab vähe. Perekondlikul kooselul on mittepühendumine aga tavaline ja varjamata;
Võrdväärne partnerlus. Abikaasad on võrdväärsed partnerid, ettevõttes teadmustöötajate kohapealt sama soovitus (Ducker).
Äranimetatud väärivad igapäevaselt ettevõtetes kasutamist, ettevõtte kultuuri lülitamist.
Partnerluspõhimõtteid kasutavad Eestis näiteks: Helmes (infotehnoloogia)Lõhmus, Haavel & Viisemann (finants)