Suhtlemisoskust võib õppida ja arendada

Ülikoolides, mitmetes koolitusfirmades, aga ka psühholoogiateemalistel seminaridel õpetatakse suhtlemispsühholoogiat ning juba 20. sajandi lõpupoole sai selgeks, et suhtlemisoskust on võimalik arendada.
Suhtlemise õppimisel võib kasutada väga keerulisi praktikaid ja teooriaid, ent tihti võib edu peituda ka lihtsates tõdedes. Kasvõi juba selles – ole selline, nagu on su loomus ja peegelda maailmale seda, mida soovid endalegi. Inimeste omavaheline suhtlemine on küll omamoodi keeruline protsess, ent fakt on seegi, et see protsess on vaieldamatu osa meie kõigi harjumuspärastest tegudest ja lahutamatu osa igapäevasest tööst.
Mis on suhtlemine?
Teadlased on seda defineerinud väga mitut moodi. Ühena mõistetakse suhtlemise all iga inimese olemise viisi vastastikustes seostes teiste inimestega. Laiemalt on levinud arusaamine, et suhtlemine on inimeste omavaheline teabe vahetamine, mille käigus õpitakse üksteist tundma ning tähtsustama. Suhtlemisest võime rääkida ka kui vastastikusest mõjutamisest, ühistegevusest või kui igapäevasest koostööst.
Arvatakse, et kõige enam on inimest ja sealhulgas tema suhtlemisoskuse kujunemist mõjutanud tema vanemad. Nende hooliv suhtumine ning mure lapse käekäigu pärast tegelikult aitab inimesel elus edasi jõuda, kuna see mõjub vajaliku toetusena ja noorest kasvab julgem suhtleja.
Kuna iga vanem on mingil määral olnud lapsele eeskujuks, eriti koolieas, ning täiskasvanute mõju lapse kujunemisele on vaieldamatu, püüab inimene veel hilisemaski elus oma vanemaid jäljendada, seda sageli endale teadvustamata. Ennast erinevates olukordades jälgides on võimalik teha tähelepanekuid – milles ollakse oma vanemaid jäljendanud – ning vastavalt iseennast ja oma käitumist soovitud suunas ka muuta.
Suhtlemises soovib iga inimene tegelikult alati areneda ja täiustuda
Kuna suhtlemisel kasutatakse kõige enam sõnu ja miimikat, tasub proovida arendada kasvõi näiteks enda sõnade valiku oskust, millest sõltub palju. Oskus valida erinevates suhtlemissituatsioonides sobivaid sõnu ja väljendeid, aitab teha teistele oma mõtteid arusaadavateks. Eesti keeles on mitmeid sõnu ja väljendeid, mida võib mõista mitut moodi. Seepärast tuleb alati arvestada, kuidas või millal üht või teist väljendit kasutada, et kuulaja vääriti ei mõistaks.
Võõrsõnade tarvitamine on soovitatav ainult siis, kui tõepoolest ollakse kindel selle sõna tähenduses – et osatakse seda sõna vajadusel ka lahti seletada. Suulises vestluses kasutatakse harilikult lihtsamaid sõnu ja lühemaid lauseid, sest nende abil on ennast lihtsam ja kergem väljendada.
Sõnadega kaasnevad alati miimika ja zhestid, samuti muutuv hääletoon ja intonatsioon (ilmekus) – kõik see on väga oluline. Ja loomulikult mõjub suhtlemisel isiksuse välimus: meeldiva välimusega ja loomulikult käituv suhtleja mõjub julgustavalt tema vastas seisvale inimesele. Miimika, zhestid ja intonatsioon aitavad kõnet ilmekamaks muuta, kuid võivad sõnade tähendust ka moonutada. Omavahel tuttavad suhtlejad märkavad pisematki muutust kaasvestleja hääles või ilmes ning oskavad seda õigesti tõlgendada. Kuid tööalaselt suheldes tuleb alati arvestada, et klient ei tunne teid ja seetõttu tuleb sõnade puhul nendega kaasnevaid zheste alati kontrollida. Oskuslik zhestide lisamine võimaldab lisada rõhutust, soojust, avatust jne.
Zheste jaotatakse:

1. embleemid - need on koheselt arusaadavad (näiteks: kui keegi raputab eitusena pead);


2. illustraatorid – need aitavad juttu ilmestada (näiteks: "Tule siia!" koos käeviipega);


3. adapterid – mille idee on suurendada kohanemist

Normaalset ja kontrollitud zhestikuleerimist võib seostada enesekindluse, avatuse ja spontaansusega. Need omadused on iseloomulikud ka adekvaatsele käitujale.
Naeratusest
„Kui tahate inimesele meeldida, siis rääkige asjust, mis teda huvitavad! Igaüks peaks tunnetama ka oma tähtsust,” kirjutab Dale Carnegie oma raamatus „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi”. Tõepoolest - meeldiv kompliment muudab sageli suhtlemise vabamaks, sest soojal sisetundel on hindamatu väärtus. Iga inimene soovib olla tunnustatud, hinnatud ja meeles peetud. Lihtsaim viis, kuidas jätta endast head muljet ja aidata kaasvestlejat – on naeratus, mis tuleb südamest ja toob ka pilvede tagant päikese välja.

Naeratus:

• Ei maksa midagi, aga annab palju.


• Kestab hetke, aga võib jätta mälestuse kogu eluks.


• On puhkus väsinule, lootus meeltheitnule, päikesekiir kurvale ja parim vastumürk murele.

(Dale Carnegie raamatust: „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi”)

Viisakus ja taktitunne
Justkui üdini loomulikud tunduvad inimese juures omadused: viisakus ja taktitunne. Viisakus avaldub inimese vaoshoituses ja korrektsuses, oskuses ennast igas olukorras valitseda. Viisakus ja käitumisreeglid on omavahel tihedasti seotud, sest viisakus avaldubki eelkõige käitumises. Nii räägitaksegi sageli käitumisviisakusest, mis tähendab muuseas ka oskust tõmbuda õigel ajal tagaplaanile, olla teiste vastu tähelepanelik ja hooliv ning suhtuda kõigesse austuse ja lugupidamisega. Sageli võidavad just selliselt käituvad inimesed kaaslaste poolehoiu ja neist saavad oodatud külalised igas seltskonnas.
Taktitundeline inimene püüab enamasti ennekõike rõhutada meeldivat ning olla ettevaatlik selle suhtes, mis võib teise tundeid riivata. Ta oskab kohaneda kiiresti iga olukorraga, austab erinevaid kombeid ning kaaslastesse suhtub ta sümpaatiaga.
Viisakus ja taktitunne on osa iga haritud inimese käitumisest, sest haritus ei tähenda ainult teadmisi, vaid ka oskust käituda nii, et kõik ümbritsevad inimesed ennast hästi tunneksid. Rahvatarkuski ütleb: ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehakse. Taktitunne ja viisakus on õpitavad ja kui inimene neid hästi valdab, siis seda on alati tunda.
Kuidas käitub taktitundeline inimene ja kuidas käitub taktitundetu?
Taktitundetu:

• puistab komplimente üleliia, jääb mulje, nagu ei mõtle ta komplimente tõsiselt,


• pilkab teisi,


• naerab teisi välja,


• halvustab teisi,


• rõhutab oma mina,


• on tujukas,


• räägib teisi taga ja uudishimutseb,


• hilineb ja ei tee sellest väljagi,


• sekkub võõrastesse probleemidesse,


• on kärsitu,


• on hoolimatu.

Taktitundeline inimene aga:

• jagab kiitusi asja eest,


• ei osata kellegi valusaid kohti,


• suhtub kõigisse ja kõigesse mõistvalt,


• on lahke ja sõbralik,


• tunnistab oma vigu,


• ei riku teiste tuju,


• on kannatlik ja rahulik,


• salliv, hooliv ja abivalmis.

Kasutatud materjal:
Silva Kärner „Õpime suhtlema!”, Tallinn Koolibri 1998
Anti Kidron „Leidlik meel”, Tallinn Mondo 2000
Interneti psühholoogia teemalised artiklid valikuliselt.
Allikas: Raamatupidaja.ee

Autor: Aive Antson
allikas: www.sekretar.ee 20.03.2006